See võiks peaaegu olla Õhtulehe pealkiri. Kui kõik kohad verd täis oleksid. Aga õnneks ei ole.
Mul oli täna tegus päev. Veetsin suure osa sellest väljas. Kui hommikul mere äärde jalutama läksin, võtsin veel kaasa tuuleka ja jalas olid retuusid ja no kogu kupatus. Sest siin on alati tuuline ja alati natuke jahedam, kui ma arvan. Iga jumala hommik, kui ma tööle lähen, on mul külm. Ja ma mitte kunagi ei õpi ega pane soojemalt riidesse! Üks hommik jalutas minu ees bussilt maha üks väikest kasvu ilus naine, seljas elegantne mantel, kaelas sall ja käes kindad. Ehkki on maikuu, kulusid need kõik sellel jahedal hommikul marjaks ära ja ma vaatasin teda kadedusega.
Täna igatahes selgus kohe, et on tõesti soe päev, ilma igasuguste reservatsioonideta. Rannaäär ja mururiba olid päevitavaid inimesi täis. Ma kõndisin natuke aega mööda veeäärt ja proovisin vett. Jalgadele tundus mõnus, aga ma ei tea, mis ta üle keha oleks tundunud. Seal läheb nii aeglaselt sügavaks, et võimatu on üksi ujuma minna. Ise ei saa oma asju valvata.
Välja arvatud, kui tõesti jätta liivale mingi käterätik. Seda ei taha küll keegi.
Jooksin insta koju tagasi, panin bikiinid selga ja võtsin rätiku ning lippasin uuesti randa. Seadsin end otse liivale ühe nõlvaku alla tuulevaiksesse kohta - ja see oli tõesti paradiis. Mulle meeldib päevitamise juures just see rahu ja see unisus, mis mulle alati peale tuleb. See on ülimalt rahustav, lamada sooja päikese käes, vaadata inimesi või lugeda Caitlin Moranit, või kui päris laiskus peale tuleb, kuulata lihtsalt muusikat ja jääda peaaegu magama.
Veidi pingutasin üle ka, poleks tohtinud esimeseks korraks nii kaua jääda. Päevitusrandid on igatahes kõvasti näha ja õhtuse duši pidin võtma päris-päris külma, sest nahk ei oleks kuuma kannatanud.
Pärast oli kogu mu kott liiva täis, ja ma ise ka üleni liivane. Isegi hamba all krõmpsus liiv. Tegin spetsiaalse õhtuse suurpuhastuse, et seda liiva põrandalt ära saada.
Aga tõesti tundub, et suvi tuleb ;)
Ilus pilt :)
VastaKustuta