Kõik käib kuidagi nii kiiresti. Ma olen pidevalt närvis. Täna hakkasin kolimisfirmale oma aadressi saatma ning mulle ei tulnud meelde, kus ma elan. Reaalselt. Ma tegin meilboksist saadetud kirjade kausta lahti ja vaatasin veenäitude kirja pealkirjast, kus kurat ma elan.
Ja tahtsin uue koha tagatisraha ja üüri ära maksta, seepärast panin Viljandisse saabudes raha arvele ning kõndisin koju ülekannet tegema. Selgus, paroolikaardiga on 200-eurone limiit peal. Panin sandaalid jalga ja kõndisin läbi kuumuse tagasi kesklinna, et oma limiiti suurendada või makse automaadis ära teha.
Limiiti nad paroolikaardi jaoks ei suurendagi. Ma ei saa aru, miks. Miks kõik paroolikaarti vihkavad. Ma ei saa aru, kuidas see ID-kaart turvalisem on. Igatahes on minu ID-kaardi paroolid jumal teab kus ja lugejat mul ka ei ole. Karjusin Swedbanki teenindajale saalis, por queee nad mulle nii teevad.
No okei, tegelikult juhatati mind viisakalt teenindaja juurde, kes pani selle makse oma arvutis "määratud maksete" all kirja ja siis ma sain ilusti tipsida koridori automaadi juurde ja selle makse sealt leida ja ära teha. Selline süsteem on neil. Kodus paned makse kirja ja siis kõnnid kuhugi seda ära tegema. Jällegi, ma ei saa aru, kuidas see turvalisem on.
Igatahes, lõpp hea, kõik hea.
Päikese all tagasi jalutades püüdsin meelde tuletada, mida ma täna söönud olen. Reaalselt ühe väikese jogurti ja natukene juustupulki. Terve päeva peale. See nii ei kõla minu moodi, aga mul ei olnud üldse isu.
Ja mu Viljandi kodus pole mingit muud sööki kui suur jäätis. Ma näksin siin seda jäätist ja püüan leida endas viitsimist poodi minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar