Igav liiv ja tühi väli

Mul oli suhteliselt igav päev. Vedasin ennast selle igavuse peletamiseks vähemalt randa. Oli tsipa tuuline päev ja inimesi vähevõitu, aga päevitada kannatas küll. Kuigi täna ma õigupoolest eriti jumet juurde ei saanud, võib-olla olin liiga vähe aega ja võib-olla ei hakanud lihtsalt hästi peale.

Idüll

Lipsasin Maxima eest läbi, et sealsest marjaletist endale mureleid ja maasikaid hankida. Sel aastal olen marjade söömisega kuidagi hilja peale jäänud, see oli mul alles teine kord maasikaid osta. Paha-paha, sest maasikate-aeg saab ülikiirelt läbi ning seda võimalust tuleks alati kasutada.

Maximasse endasse sisseminemist vältisin hoolega. Jumal küll, kuidas ma seda poodi jälestan. Sealt on võimatu midagi üles leida, sest ta on liiga suur. Ma tean küll, et loll probleem, sest mida suurem pood, seda suurem valik, aga mind lihtsalt ajab õlgu võdistama, kui palju aega ma seal pean kulutama, et midagi üles leida ja üldse edasi-tagasi kõndida. Ja riiulivahed on megaväiksed, mitte keegi ei mahu teisest mööda. Järjekordadest ma ei hakka rääkimagi. Õnneks avastasin iseteeninduskassad ja kasutan nüüdsest ainult neid.

Aga murelid olid imehead ja magusad. Ma armastan neid. Ma võiksin neid pangede kaupa endale sisse süüa. Maasikad ei olnud seekord just eriti maitsvad, aga murelid tegid selle kuhjaga tasa.

Peace out! Ma lähen nüüd uurin Youtube'ist ühe eesti räppari kohta. Ärge küsige. Ilmsesti kuulan ma nüüd eesti räppi. Imelikumaidki asju on maailmas juhtunud...

Vaene näljane lapsuke

Nii väsinud. Ma ei tea, kuidas kaks tööpäeva mu niimoodi läbi võtavad, kui need on ometi natuke lühemad kui mu eelmises töökohas. Ja head päevad olid ka, aga läbi olen ikkagi. Magasin just hea kaksteist tundi ja leidsin lõpuks jõudu ennast üles ajada.

Ja mul reaalselt pole midagi kodus süüa. Täiesti yolo. Pidin eile õhtul töölt tulles mõlemat oma bussi päris kaua ootama ja sain koju nii hilja, et oleksin veel vaid jeeli-jeeli toidupoodi jõudnud. Aga jaks sai otsa.

Ja minu puhul, kui ma kaks päeva pole poes käinud, siis mul ongi konkreetselt kapid tühjad. Sest ma söön alati kõik ära, mis mul on:D

Nii et siit üks hommikutervitus tassi kohvi juurest, millel peal viimane, kõige imepisikesem tilk piima. Ise trollisin ennast, kui öösel ülejäänud piima viimase müsli peale valasin. 

Eineks on täpselt üks kurk. Hommikusöök missugune!

Kõik kohad on liiva täis

See võiks peaaegu olla Õhtulehe pealkiri. Kui kõik kohad verd täis oleksid. Aga õnneks ei ole.

Mul oli täna tegus päev. Veetsin suure osa sellest väljas. Kui hommikul mere äärde jalutama läksin, võtsin veel kaasa tuuleka ja jalas olid retuusid ja no kogu kupatus. Sest siin on alati tuuline ja alati natuke jahedam, kui ma arvan. Iga jumala hommik, kui ma tööle lähen, on mul külm. Ja ma mitte kunagi ei õpi ega pane soojemalt riidesse! Üks hommik jalutas minu ees bussilt maha üks väikest kasvu ilus naine, seljas elegantne mantel, kaelas sall ja käes kindad. Ehkki on maikuu, kulusid need kõik sellel jahedal hommikul marjaks ära ja ma vaatasin teda kadedusega.

Täna igatahes selgus kohe, et on tõesti soe päev, ilma igasuguste reservatsioonideta. Rannaäär ja mururiba olid päevitavaid inimesi täis. Ma kõndisin natuke aega mööda veeäärt ja proovisin vett. Jalgadele tundus mõnus, aga ma ei tea, mis ta üle keha oleks tundunud. Seal läheb nii aeglaselt sügavaks, et võimatu on üksi ujuma minna. Ise ei saa oma asju valvata. 

Välja arvatud, kui tõesti jätta liivale mingi käterätik. Seda ei taha küll keegi.

Jooksin insta koju tagasi, panin bikiinid selga ja võtsin rätiku ning lippasin uuesti randa. Seadsin end otse liivale ühe nõlvaku alla tuulevaiksesse kohta - ja see oli tõesti paradiis. Mulle meeldib päevitamise juures just see rahu ja see unisus, mis mulle alati peale tuleb. See on ülimalt rahustav, lamada sooja päikese käes, vaadata inimesi või lugeda Caitlin Moranit, või kui päris laiskus peale tuleb, kuulata lihtsalt muusikat ja jääda peaaegu magama.

 

Veidi pingutasin üle ka, poleks tohtinud esimeseks korraks nii kaua jääda. Päevitusrandid on igatahes kõvasti näha ja õhtuse duši pidin võtma päris-päris külma, sest nahk ei oleks kuuma kannatanud.

 

Pärast oli kogu mu kott liiva täis, ja ma ise ka üleni liivane. Isegi hamba all krõmpsus liiv. Tegin spetsiaalse õhtuse suurpuhastuse, et seda liiva põrandalt ära saada. 

 

Aga tõesti tundub, et suvi tuleb ;)

 

*

Mul on nii hea päev olnud. Tööl oli päris tore, ja ilm oli imeline, ja peale tööd läksin ja tšillisin kesklinnas ühel terrassil. Päike paistis otse näkku.

Nüüd käisin veel õhtul hilja jalutamas. Kogu Stroomi ranna riba on meganunnu, ja nii ilus valgus oli. Ma juba kujutan ette, kuidas ma siin suvel ujumas hakkan käima...

Pluss nägin (ja nuusutasin) esimesi sireleid. Sirelite õitsemise aeg on mu lemmikaeg aastast.

"High-Rise"

Naljakas, et siin ükspäev alles oma paroolikaardist lamentisin, sest eile kaotasin selle ära. Sobrasin oma rahakotis ja avastasin, et miski on puudu, ja avastasin kergendusega, et selleks on sama paroolikaart. Parem see, kui ID-kaart või pangakaart või kasvõi mu sõidukaart.

Läksin kohe oma kodulähedasse Swedbanki kontorisse ja palusin uue teha. Seal kontoris olid kõik sildid venekeelsed ja kõik mu ümber tundusid ka vene keelt rääkivat, aga teenindus oli üliväga sõbralik ja kiire. Sõbralik naine leti taga püüdis mulle peale paroolikaardi kätteandmist ka nende pensionifondi tutvustada, väites, et neil on kõige väiksemad tasud.

"Aga kuidas selle uue pensionifondiga on, mida praegu luuakse?" küsisin natuke kiuslikult. "Sellel pidid veel kõige väiksemad tasud olema."

See oli viga, sest ta hakkas kohe netist mulle mingit lehte otsima, et edasi rääkida. Lõpuks põgenesin, aga ikkagi, väga tore teenindaja oli. Selline rõõmsameelne.

Käisin Coca Cola Plazas vaatamas sellist filmi nagu "High-Rise" või eesti keeles "Alt üles".

Püüdsin oma tavalist filmimaitset avardada ja midagi teistsugust proovida. "High-Rise'is" mängib Tom Hiddleston arsti, kes kolib elama kõrghoonesse. Kõrghoone on nähtavasti hoopis sümbol ühiskonna jaoks, sest alumistel korrustel elavad vaesemad inimesed ja kõrgemal keskklass ja päris üleval kogu hoone arhitekt (Jeremy Irons).

See film oli minu jaoks väga-väga segane. Tal nagu ei olnudki õieti mingit käsikirja ega mingit sisu, vaid ta oli üleni üks kakofoonia. Ta oli selline kunstiline film, aga liiga kunstiline minu jaoks. Ta nagu ei rääkinud oma lugu korralikult ära, vaid esitas lihtsalt mingeid pildikesi.

Näiteks kogu loo mõte pidi olema selles, kuidas alumised ühiskonnaklassid (või siis alumiste korruste elanikud) mässama hakkavad, kui nende õigusi rikutakse. Filmis nägi see välja nii, et kohe üsna algusepoole tekkis alumistel korrustel paar elektrikatkestust, mille peale kõik närvi läksid ja üksteist tapma hakkasid. Ja selline tapmine ja kaklemine see oligi kuni lõpuni. Ei mingit suuremat pinge ülesehitamist, ei mingeid selgitusi. Kuidagi tühjaks jäi kogu lugu.

Ma ei tea, minu jaoks see film kohe üldse ei töötanud. Ainus, mis mulle selle juures meeldis, oli filmi muusika. Näiteks oli seal ülihuvitav kaver ABBA "SOS-ist". Hästi dramaatiline ja lahe. Aga see oli ka kõik.

Euroka järelkajad

Mingid Eurovisiooni-järelkajad on minulgi veel kirja panemata.

Kõigepealt, jube põnev lõppvõistlus oli. Selle kohta, et mul konkreetne lemmik puudus, oli küll närvesööv. Algul ma ei saanud sellest uuest hääletussüsteemist sotti, aga hiljem tundus see aina parem ja parem mõte. Ja kui lõpuks olid alles ainult Ukraina ja Venemaa, närisime Tiinaga küüsi ja kiljusime. Kes võidab? Kes võidab??

Jah, võib-olla läks see kõik tõesti liiga poliitiliseks. Samas kui inimesed on valmis sellist sammu astuma, et ühele riigile oma toetust ja teisele oma meelepaha niimoodi näidata, siis võib-olla see teine riik on tõesti midagi valesti teinud.

Aga saatejuhid olid üle prahi. Petra Mede mulle algul üldse ei meeldinud, aga mida saade edasi, seda rohkem hakkas meeldima. Mans Zelmerlöw oli lihtsalt liiga kuum. See oli juba naeruväärne. Me mõlemad Tiinaga arvasime, et ta on lihtsalt liig. Ja ta inglise keel oli ka superhea (ja prantsuse keelt rääkis ka, nagu ühes poolfinaalis kuulsime).

"Issand, kuidas ta silmad säravad," ütles Tiina natuke hämmastunult. 

"Ma tean," nõustusin ma. Kuna mul on nõrkus inimeste vastu, kelle silmad säravad, kui nad millegagi tegelevad, mis neile meeldib, siis ma püüdsin väga aktiivselt kõrvale vaadata, et Mansi mitte ära armuda.

Ja erilised kiitussõnad lähevad minu poolt võistluse huumoriküljele. Rootslased oskavad tõesti enda ja kogu selle eurotralli üle mõnusalt nalja heita. Päris mitmed vaheklipid panid mind itsitama, rääkimata fenomenaalselt heast "Peace peace love love" laulust, mille Petra ja Mans esitasid. Me Tiinaga enam-vähem väänlesime naerust.

Kui ma pean ütlema, mis laul mulle isiklikult meeldis, jään hätta. Venemaa ja Ukraina laulud jätsid mõlemad mu külmaks. Tegelikult Austraalia oma oli hea, ja ma hakkasin vaikselt lootma, et Austraalia võidab, sest see oleks nii lahe tüng, Austraalial võita Eurovisioon. Nad on Euroopast päris kaugel! See oleks nii ootamatu olnud ja nii palju küsimusi tõstatanud, nagu "Kes järgmise aasta Euroka korraldab" jne.

Aga nii siiski ei läinud.

Rootsi laul oli vast ka päris hea. Selline natuke hipster.

Seda tümitamist, mille osaliseks vaene Jüri tagantjärele saanud on, on küll paha lugeda. Laske inimesel olla. See polnud üldsegi halb laul ja hääl näiteks on Jüril fenomenaalne. Kas "Goodbye to yesterday" eelmisel aastal oli parem laul? Hell no! Lihtsalt see aasta polnud meie aasta ja laulu esitus jne polnud kõige õnnestunumad. Vaevalt et see maailma lõpp on.

Paljud kommentaatorid ütlevad ka (nagu igal aastal peale lauluvõistlust), et Eesti Laulu süsteem on süüdi ja eestlased on süüdi ja et see süsteem on oma aja ära elanud. Aga ma ei saa aru, millest nad räägivad, kui eelmisel aastal läks jumala hästi? Sama süsteem oli. Birksil läks päris hästi, Ott Leplandil läks hästi, minu arust Sandra Nurmsalu sai kõrge koha... Yolo ju.

Yo yo yo yo yo

Kaks päeva olen jõudnud tööl käia ja täna on juba vaba. Magasin kaua ja käisin linnas chai lattet joomas, LP laupäevalehte lugemas ja sõpradele sõnumeerimas - minu jaoks täiuslik laupäev.

Vot niimoodi käisin

Pärast jalutasin vanalinnas ringi. Kohtasin ainult soomlasi. Natuke tibutas, aga soe oli.

Tšekkasin huvi pärast netist, kas minu endise Viljandi korteri üürikuulutus on üleval. (Jah, ma stalgin isegi oma korterit!) Oli küll, ja natuke oli üüri juurde pandud. Üüriturg on paari aastaga kallimate hindade suunas tüürinud. Uutel piltidel olid juba minu pandud kardinad ja dušikardin ja päevatekk peal.

Erilist raskust tal selle väljaüürimisega vast ei tule. Kui mina talle väljakolimisest teatasin, siis juba samal õhtul käis ta ühe vaatajaga sees. Sümpaatne korteriperemees oli ka, iial ei olnud mingeid probleeme ega midagi. Korterit üle andes ma näitasin natuke süüdlaslikult köögisahtlite nuppudele, mis ma olin ära lõhkunud. Kaks tükki. Ja üks sahtel oli üldse eest ära tulnud (totaalselt mitte minu süü!). (Kunagi pole minu süü.)

"Sorri," ütlesin ma.

"Sellest pole midagi, need saab kerge vaevaga välja vahetada," ütles korteriperemees rahustavalt. "Mul on uued nupud olemas. Ja sahtliukse saab tagasi liimida."

"Me kogu aeg ütleme, et kui midagi katki läheb, tuleb kohe sellest teada anda, et saaks ära parandada," ütles kinnisvaramaakler kõrvalt poolnaljatamisi. "Aga millegipärast keegi kunagi ei tee seda."

Igatahes õhtul tuleb mulle juba mu esimene külaline, kelleks on Tiina! Plaanime koos Eurovisiooni vaadata ja niisama mõnusad olla. Ainult kahjuks unustasin ma tualettpaberit osta, nii et mina ei tea, kes peab nüüd Tiinale teatama, et vetsus käia ei tohi.

Ma võin vetsuukse peale lihtsalt sellise sildi panna: Remondis...

Ah, ma ei tea, ma vist lähen ja jalutan natuke mere ääres. See on siit paarsada meetrit minna, milline õndsus.

Aga mu kodupood on jälle Maxima! Ha!

Uues kodus

Kolimine läks väga edukalt. Minu kolimispoiss oli selline mõnus ja sümpaatne. Teekond oli meil pikk: Viljandist Puhja ja Puhjast Tallinna. Mõned mööbliesemed, mida minu uude koju kuidagi ei õnnestuks mahutada, aga mida ema veel tagasi tahtis, viisime Puhja, ehmatades seejuures Pääri poolsurnuks. 

"Hei hopsti, Päär," ütlesin talle enne edasisõitmist. Ta vaatas mind külmkapi tagant sellise hirmunud ilmega, nagu oleks maailmalõppu oodata. Kui ema õhtul töölt koju jõudis, oli ta veel tükk aega looma taga otsinud, sest Pääri südar oli nii laiaulatuslik, et ta keeldus ka veel seitse-kaheksa tundi hiljem endast elumärki andmast.

Aga see selleks. Oma uue korteriga olen küll ülirahul. Mulle meeldis ka mu Viljandi korter, sest ta oli heas korras ja suhteliselt avar, aga no see siin on lihtsalt üliuhke. Ma olen nii rõõmus, et just selle endale leidsin.

Avastasin kergendusega, et diivani alla saab ka asju panna, niisiis toppisin peale voodiriiete ka kõik oma raamatud sinna, ja üldse kõike, mis mahtus. Kõik sai ilusti paika, ainult riiete riiulile sättimiseks mul enam kannatust ei jätkunud, vaid ma viskasin nad kõik kappi segi ning läksin linna peale.

Bussis sõites ja välja vaadates mõtlesin natuke üllatunult: "Ma elan lambist Tallinnas..."

Ja jälle pakin kogu oma elu kokku

Olen terve päeva pakkinud ja koristanud. Asju sorteerinud ja ära visanud. Mu uus korter on küll ilus, aga imetilluke, praegusest mitu korda väiksem, nii et ma ei usu, et ma sinna midagi väga ära mahutan.

Kolimine on naljakas. Paneb sind mõtlema erinevate eluetappide peale. Kuidas mul praegu on vist ikka liiga palju asju. Kuidas ma lapsehoidjana ühest perest teise kolides võtsin ainult oma kohvri ja mingi koti veel ja nii ma läksin. Elatud sai ju ikka.

Ja Viljandi on mu vastu hea olnud. Tore linnake. Tiina ähvardas mind telefonis, et ma kunagi siia tagasi kolin. Jumal sedagi teab.

Mälestused hakkasid piinama, aga ma ei lasknud neid ligi, vaid viskasin ära, mis visata andis, ja ülejäänud asjad toppisin suurtesse prügikottidesse.

Ja klaasid panin kingakarpi.

Shufffffffle

Kõik käib kuidagi nii kiiresti. Ma olen pidevalt närvis. Täna hakkasin kolimisfirmale oma aadressi saatma ning mulle ei tulnud meelde, kus ma elan. Reaalselt. Ma tegin meilboksist saadetud kirjade kausta lahti ja vaatasin veenäitude kirja pealkirjast, kus kurat ma elan. 

Ja tahtsin uue koha tagatisraha ja üüri ära maksta, seepärast panin Viljandisse saabudes raha arvele ning kõndisin koju ülekannet tegema. Selgus, paroolikaardiga on 200-eurone limiit peal. Panin sandaalid jalga ja kõndisin läbi kuumuse tagasi kesklinna, et oma limiiti suurendada või makse automaadis ära teha.

Limiiti nad paroolikaardi jaoks ei suurendagi. Ma ei saa aru, miks. Miks kõik paroolikaarti vihkavad. Ma ei saa aru, kuidas see ID-kaart turvalisem on. Igatahes on minu ID-kaardi paroolid jumal teab kus ja lugejat mul ka ei ole. Karjusin Swedbanki teenindajale saalis, por queee nad mulle nii teevad.

No okei, tegelikult juhatati mind viisakalt teenindaja juurde, kes pani selle makse oma arvutis "määratud maksete" all kirja ja siis ma sain ilusti tipsida koridori automaadi juurde ja selle makse sealt leida ja ära teha. Selline süsteem on neil. Kodus paned makse kirja ja siis kõnnid kuhugi seda ära tegema. Jällegi, ma ei saa aru, kuidas see turvalisem on. 

Igatahes, lõpp hea, kõik hea.

Päikese all tagasi jalutades püüdsin meelde tuletada, mida ma täna söönud olen. Reaalselt ühe väikese jogurti ja natukene juustupulki. Terve päeva peale. See nii ei kõla minu moodi, aga mul ei olnud üldse isu.

Ja mu Viljandi kodus pole mingit muud sööki kui suur jäätis. Ma näksin siin seda jäätist ja püüan leida endas viitsimist poodi minna.

Busy bee

Jõudsin eile veel viimase bussiga Puhja. Lõpuks. Päris väsinud olin. Kolme päeva sisse mahutada kolm töövestlust, üks proovipäev ja üks korterivaatamine - ei ole üldse meelakkumine. Kuigi kõige rohkem väsitasid vist need pikad bussisõidud. Iga päev Tallinna ja tagasi... Huuh. Nägin täna üht kaugliini endast mööda sõitmas ja lihtsalt võdistasin õlgu. Košmaar.

See-eest tegin endale täna megamõnusa ja pika hommiku. Päär tuli minu juurde, nurrus ja kurrus ja püüdis päris vägivaldselt minu padja alla pugeda, kuigi ma ise alles seal peal magasin. On ikka isand ja käskija majas. Kuna mulle meeldib alati magada ilma kardinateta, ajas loomulik valgus mind juba kaheksast üles. Tegin endale ahjus saiakesed soojaks, jõin kohvi, lugesin ema ostetud eesti metsamuinasjuttude raamatut, kaisutasin Pääri ja vaatasin "Simpsoneid". Täiuslik hommik.

Siis võtsin ema uue ratta ja läksin välja. Ratas on läikiv, punane, suure korviga ja väga edev. Puhjas on paar aastat tagasi rajatud kergliiklustee, mis lookleb pikalt-pikalt suure maanteega paralleelselt ja kus on lihtsalt imemõnus sõita. Turvaline, rahulik, sile, mitte kedagi ei kohta. Sõitsin täna seal tund aega edasi-tagasi ning mulle sõitis ainult üks jalgrattur vastu. 

Ja üks metskits jooksis ka kümme meetrit enne mind üle tee. Vaatasin talle järgi, kui ta kergelt üle põldude kaugemale lippas. 

Aga väljas on täielik paradiis. Ma olen juba päikest saanud ja isegi mu juuksed on heledamaks muutunud. Ja puudel on juba suured lehed!

Ma lähen panen nüüd pesu pesema ja naudin seda, et ma üheski bussis ei ole. 

(P.S. Postitus sisaldas jälle infot selle kohta, mida ma hommikuks sõin! Pole tänu väärt.)

Miks kõik Tallinnast põgenevad?

Ma võiks juba samahästi selle blogi nimeks "Anne-Mai kogub wifinimesid" panna. Eile bussis sattusin jälle ühele peale ja nüüd on mu esimeseks instinktiks insta screenshot teha. Vihane kilukarp :D

Mis tunne on kahest bussist ühel päeval maha jääda? Ma tean seda nüüd. Eile oli mul peale oma toimetamisi Tallinnas plaan sõita Tartu, kus Marili oma sünnipäeva tähistas, ja sealt õhtul viimase bussiga Puhja ema juurde.

Muidugi ma tean, et reede õhtul on Tallinna bussijaamas hullumaja ja kõik bussid igas suunas on välja müüdud. Kõik lausa põgenevad Tallinnast maale. Targa tüdrukuna olin ma endale pileti ära ostnud. Olin arvestanud, et ma kindlasti jõuan sellele bussile ja saan Marili peole ainult väikese hilinemisega.

 

Noh, ma ei jõudnud sellele bussile, sest mul läks nii palju kauem. Selleks ajaks, kui mina lõpuks bussijaama jõudsin, oli üldse kõik välja müüdud. Järgmine Tartu buss pidi jõudma alles kell üheksa, nii et Marili juurde ma ei jõudnudki :( Force Majeure, noh. Ma ei saanud ju igaks juhuks endale terve õhtu Tartu bussidele pileteid ära osta...

Läksin siis järgmisele vabale Viljandi bussile ja mõtlesin, et ma jõuan sealt veel viimasele Puhja bussile. Maru pikk sõit küll, aga yolo. 

Viljandi buss hilines täpselt viis minutit, millest piisas täpselt minu mahajäämiseks. Jõudsin veel näha, kuidas Puhja buss nina eest ära sõitis. No deem. Ei olnud õnne sellega. Lonkisin hoopis oma koju, väsinud ja näljane ja higine, ja läksin magama. 

Bussisõit oli muidu ülipull. Kõigepealt nägelesid kõik, kuhu nad istuma saavad, sest kõik oli välja müüdud ja ikka tagareas mõni laiutas ja kujutas ette, et võtab enda alla mitu kohta. Samal ajal kui väljas ootas viisteist inimest, et äkki on veel kohti.

Siis nägeles bussijuht ühe naisterahvaga selle üle, kas bussis võib süüa. Kusjuures bussijuht edastas oma argumendid isegi suhteliselt tasakaalukalt, aga see naine vihastas üliväga. Mina istusin bussi taga ja tema bussi ees, ja ma kuulsin ikkagi veel mitu minutit hiljem, kuidas ta omaette torises.

 

Siis selgus, et see tüüp, kes tagaistmel oli laiutanud, oli suur jutupaunik. Ma tegelikult tean seda tüüpi, sest ta elab Viljandis, ja ta on tõesti parandamatu jutustaja. Selles mehes, kelle ta lõpuks enda kõrvale istuma lubas, leidis ta uue parima sõbra. Nad rääkisid kõva häälega terve oma eluloo ära. Tegelikult rääkis laiutaja-tüüp. Teine ainult kuulas ja noogutas. Siis võttis tüüp telefoni ja helistas kellelegi. Ma võisin klapid kõrva panna, aga ma kuulsin teda ka üle muusika. Ja täiesti võimatu oli püüda "The Great Gatsbyt" lugeda, kui samal ajal tüüp kõigile jutustas, kuidas teda samal päeval arreteeritud oli.

Lõpuks viskas ühel naisterahval mu taga kopa ette. Vaatasin kella. Tüüp oli selleks ajaks pool tundi lakkamatult rääkinud.

"Äkki võtaks vaiksemalt? Mind ei huvita teie isiklik elu," ütles naine.

Tüüp vihastas ja ütles, et tegu on avaliku ruumiga ja keegi ei saa teda keelata. Selle peale ühines üks neiu tagaistmelt ja ütles, et ta räägib tõesti liiga kõvasti. Mina lihtsalt itsitasin ja jälgisin vaidlust. Huvitav, et ainult naistel oli julgust talle midagi öelda.

Tüüpi see kõik aga eriti ei morjendanud ning ta lobises terve ülejäänud tee ainult mõnevõrra vaiksema häälega.

 

Jaa, Issanda loomaaed on suur ja lai. 

Ja huvitavad wifinimed j2tkuvad

Ma ei tahtnudki seda wifit! Ära kujuta ette...

(Viinamarjad on hapud.)

Kuidas Päär taksoga sõidab

Just ma uhkustasin siin, kuidas ma enam oma vanas töökohas hängimas ei käi. Nojah, eile õhtul vaatasin läpakast miljonindat korda "Vastikuid ülemusi", kui mul poole pealt metsikult igav hakkas. Akna taga viipas kutsuvalt maiõhtu ja ma panin end uuesti riidesse ja läksin töö juurde istuma ja Natit segama. Megamahe on sellisel õhtul jalutada ja tunda sooja maiõhku oma näol. 

Varsti oli meil seal juba suurem seltskond, sest, noh... meid ikka kutsub sinna. Aga tore õhtu oli.

Täna sõin jäätist ja jalutasin töökohast jumala asjalikel põhjustel läbi. Et oma tervisetõend kaasa võtta. Terrassil istus aga Willy, päikseline naeratus näol, päikseline päevitus põskedel ja päikseline nokamüts peas. Ma istusin ka maha sooja päikese kätte ja me lobisesime natuke aega hakklihakastmest ja täiesti kogemata segasime jälle Natit. 

Mingi hetk vaatas Willy mulle tähelepanelikult otsa ja hakkas midagi hämmeldunult küsima.

"Sa tahad küsida, kas mul on uued prillid, on ju?" katkestasin ma teda ja naersin koos Natiga. Kohe esimesel päeval, kui ma uued prillid sain, käisin ma töölt läbi. Nati ja Willy olid tookord mõlemad tööl ja me rääkisime pikalt mu prillidest. Aga Willyl on suurepärane oskus end vahepeal välja lülitada, kui teda jutt ei huvita või midagi. Igatahes tema küsis mult paar nädalat hiljem megahämmastunult, kas mul on uued prillid :D

Ja ma lihtsalt tean, et paari kuu pärast, kui ma neile jälle külla lähen, küsib ta minult sedasama.

Siis juba tuli Miko ka ja jälle oli seltskond koos. Jalutasime läbi linna bowlingusse. Deem, kus täna oli alles suveilm. Täiega nautisin seda ja päikest sain ka.

Bowlingus kaotasin :( Aga see polegi oluline. Oluline on olla see, kes teisi kõige rohkem segab ja teiste nimesid mängu algul valesti kirja paneb. Nendes kategooriates ma võitsin. 

Lõppu üks väike pildike Päärist eelmisel nädalavahetusel, kui me kõik Puhjas käisime ja valetamist mängisime:

Loom ronis Liisu koti peale ja seadis end sinna mugavasti sisse. Mina ei jäta kunagi kasutamata võimalust kellelegi, isegi loomale, tünga teha, nii et võtsin kotisangadest ja viisin Pääri väikesele ringsõidule. Ja tal oli jumala suva. Ta ei kavatsenudki põgeneda või kurja nägu teha. Tegelikult oli tal selline olek, et lõpuks ometi austab keegi teda vääriliselt ega lase tal omaenda väikeseid jalakesi kangeks kõndida. 

Üks korralik kiisu võtab ikka takso.

Väike ninatark

Väljas on juba nii võrratu, et see on lihtsalt... noh, võrratu. Ilusa ilmaga võtan kaasa raamatu ja natuke süüa ja lähen Lossimägedesse ning tõmban ennast kuskil pingil päikese käes kerra. Mõnus on.

Käisime Natiga väljas jalutamas ja ühe kohviku terrassil istumas. Koht ei olnudki seekord meie (kelle vana, kelle praegune) töökoht. Me oleme lihtsalt nii palju arenenud, et me enam ei käi seal!  

Mingi saavutus ka mu elus. Jess.

Proovisime kohvikokteile (kohv ja jäätis), mis olid tõesti päris head, ja kolasime natuke kaubamajas, kus ma lasin endale prooviks ühte lõhna peale. Ainult ühe sortsu, mitte metsikult palju. Ja see parfüüm, ehkki ta polnud üldse paha, häiris mind lihtsalt terve ülejäänud õhtu ning ajas mul pead valutama. Püüdsin seda randmelt maha pesta, aga siiamaani on natuke tunda.

Sellepärast ma parfüüme ei kannagi. Need ajavad mul alati pea valutama. Ja seepidest kasutan kangekaelselt ainult lõhnastamata lasteseepi. Ning naha niisutamiseks mandliõli.

Laupäeval käisin Tiina juures, kus mul õnnestus jälle peaaegu magama jääda. Ma ei saa aru, mis teema mul sellega on, et iga kord Tiina juurde magama lähen, aga see hakkab juba piinlikuks minema. Heitsime voodisse pikali, mina, laps ja Tiina, ning Tiina hakkas meile raamatut ette lugema. Mina jäin peaaegu tukkuma, Tiina jäi lihtsalt uniseks, ja ainus, kes ainsatki unisuse märki ei ilmutanud, oli laps. Nagu alati. 

Hiljem istusime köögilaua ääres, ajasime juttu ja näksisime minu külakostiks toodud Draakoni komme (mul on nendega selline nostalgia, ma lapsena sõin neid alati ning lugesin sinna juurde "Kreeka mütoloogiat"). Laps sirutas end üle laua, võttis kommi ja märkis Marilile: "Vaata, et homseks ka jääks, Marili. Ära söö kõike ära."

Kaussi oli jäänud ainult kaks õnnetut kommikest.

Ma pistsin niimoodi irvitama. Kindlasti oli laps seda mingil hetkel enda kohta kuulnud. Laste juures tuleb nii ettevaatlik olla, nad jätavad nii ootamatuid asju meelde ja ilmutavad oma tarkust vahel kõige kummalisemal hetkel.

Läksime teise tuppa ja laps ütles veel ukse vahelt Marilile: "Ära siis söö kõike ära!", nagu Marili oleks maailma suurim maiasmokk.

Nii et Marili, kui sa seda loed, püüa midagi homseks ka jätta.