Käisin eile päeval ujumas, ostsin Maximast terve kuhja vastlakukleid, sõin nad ära (minu jaoks on vastlaperiood juba käimas ning ma kavatsen kogu selle aja kukleid süüa) ning sõitsin Tartusse, et Mariliga kinno minna. Tahtsime minna kella kümnesele seansile ning seetõttu jäin ma tema juurde ka ööseks.
Tema töö juurest läksime Ristiisasse istuma. Oli laupäevaõhtu, aga meie lihtsalt sõime ja jõime mahla ja vett. Minu puhul, sest minu alkovaba jaanuar veel kestab (tänasega saab läbi!!) ja Marili puhul, sest ta ei ole alkohoolik.
Mulle nii meeldivad õhtused kinoseansid. Kõik on kuidagi salapärane ja inimesi on ka rohkem kui päeval. Ostsime kummikomme ja seadsime end sisse. Filmiks oli "Mees, kes jäi ellu".
Meheks, kes jäi ellu (spoiler alert!) oli Leonardo DiCaprio. Lugu põhineb tõsielul. Omg, tõsielu peab ikka vägivaldne olema. Film oli igatahes väga räige. Väga räige. Nii palju vägivalda. Indiaanlased ja valged mehed tapsid üksteist, millal iganes keegi kellegi kätte sai. Täiega yolo lihtsalt, ei mingeid küsimusi, insta tulistama (või indiaanlaste puhul nooltega laskma ja skalpeerima).
DiCaprio mängis karusnahakütti külmas-külmas Ameerikas kauges minevikus. Juba filmi esimene stseen on võigas: indiaanlased tulevad nende salga karusnahku varastama ja nende varastamiseks tapavad pmst kõik ära, jättes ellu vaid mõned mehed. DiCaprio jääb ka ellu, sest ta on peategelane.
Natuke hiljem keerab ta kaitseingel vist selja, sest teda ründab grislikaru. Selle stseeni ajal pidin ma lihtsalt käsi silme ees hoidma, sest ma ei suutnud seda vaadata. Leonardo rebitakse nii puruks kui puruks. Ta vähesed allesjäänud kaaslased püüavad temaga edasi reisida, aga see on võimatu: on megakülm, on mäed, ning iga nurga taga varitsevad indiaanlased, neil on aga vaja insta ohutusse kohta jõuda. Nad jätavad kolm meest Leonardot valvama, kuni ta ära peaks surema, ja need mehed peaksid talle siis ilusa kristliku matuse korraldama ja teistele järgi minema. Millegipärast valitakse üheks neist kolmest mehest ka John Fitzgerald (Tom Hardy, väga hea osatäitmine), kes juba eos Leonardot ei salli ja pidevalt temaga tüli norib. Millegipärast tundus see neile hea mõte. Nende kapten veel korrutab Fitzgeraldile, et Hugh Glassi (Leonardo) eest peab hoolitsema kuni surmani! Fitzgerald hoolitseb ka, aga samas võiks tema meelest see surm juba kiiremini saabuda, et ta ise ohtlikult maalt jalga saaks lasta. Kus häda näed laita, seal tule ja aita.
Pikk lugu lühidalt: see lugu läheb neil inetuks kätte ja nad jätavad Leonardo üksi maha, arvates, et ta nagunii kohe sureb. Leonardo paneb täiega yolot: kuigi ta äsja ei suutnud liigutada ega rääkida, ärkab ta elule, ütleb "Oh hell no!" ja hakkab roomates ja puutükkidel sõudes oma kaaslasi jälitama, sest nüüd on ta vihane.
Kuigi ma enne ütlesin, et see film on räige, on ta ka väga ilus. Nii palju ilusaid loodusvaateid, ilus valgus, hästi üles võetud. Väga kvaliteetne. Lausa rõõm oli vaadata (välja arvatud pool filmi, mil pidi silmad kinni pigistama).
Algustiitrite ajal tekkis mul millegipärast tahtmine üle saali "Leo!" karjuda. Samal ajal hakkas Marili itsitama ja ütles, talle tuli meelde, kuidas Carmen Pritson-Tamme kunagi "Leo! Leo!" karjus. Me oleme nii samal lainel.
Ja veel üks asi: need metsikud ilmaolud, mida filmis näidati. Kogu aeg sadas lund ja kõik oli jäätunud. Kuidas oli inimestel võimalik sellistes tingimustes nädalaid elada? Vahel neil oli mingi karusnahk üll, aga ma ei kujuta ette, et sellest palju abi oleks. Vahel polnud sedagi. Ja Leonardo suples jumala yololt jäistes jõgedes. Siis tegi mingi pisikese lõkke üles ja pani edasi.
Mul hakkas seda vaadates nii piinlik, kui tuli meelde, et ma äsja rääkisin töö juures kõigile kolm päeva, et mul on sõrmes pind.
Kuigi pinnu võtsin välja juba esimesel päeval. Aga emotsionaalne kahju jäi. Iga kord, kui keegi mul midagi teha palus, korrutasin, et mul on pind.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar