Jõudsin mina ka lõpuks Quentin Tarantino uusimat filmi vaatama - "Vihast kaheksat". Ma ootasin nii kaua, et seda näha. Õigupoolest jäin laupäeval uuesti haigeks ega saanud jälle minna. Veetsin terve päeva voodis, pea valutas meeletult ja kogu aeg ajas iiveldama. See polnud sedasorti haigus, millest sa samal ajal blogid. See oli sedasorti, kui sulle tõesti tundub, et sa sured ära, ning sa hakkad lambist usklikuks ja palud mingit tundmatut jõudu, et su pea kas või hetkeks lõpetaks valutamise ja sa saaksid magama jääda ning kõik unustada.
Vahepeal võtsin jõu kokku ja käisin vetsupotti kallistamas, aga see nõudis ka päris suurt eneseületust, et voodist välja saada.
Igatahes, pühapäeval ärgates oli suhtkoht normaalne olla ning ma lõin voodis taastumisele käega ja sõitsin linna, et "Vihane kaheksa" ära vaadata.
Omg!
Nii, kui algustiitrid Ekraani kino ekraanile ilmusid, olin juba elevil.
Ja noh... ma nii tahaks kõigile selle filmi ära rikkuda ning öelda, kuidas see lõppes, sest see lõppes täpselt nii, nagu ma alati nalja teen, et kõik filmid lõppevad. Aga ma ei ütle.
Avastasin, et üks oht on, kui midagi nii väga oodata: võid pettuda. Ja ma natuke pettusin. "Vihane kaheksa" ei olnud nii hea kui "Django" või "Vääritud tõprad". Viimased on küll tõelised meistriteosed, nii et ei saa oodata režissööri igast liigutusest jälle üht sellist, aga ma siiski ootasin.
Muidugi polnud film halb, ta oli ikkagi väga hea, ta oli kvaliteetselt Tarantino, aga midagi jäi minu jaoks puudu. Sellist tunnet, et ma läheks seda kohe uuesti vaatama!, ei tekkinud.
Osatäitmised olid küll head. Samuel L. Jackson tegutses oma tuntud headuses ja põhimõtteliselt vedas kogu filmi. Tim Rothi tegelaskuju oli niiii täpselt Christoph Waltzi Tarantino-tegelaskujude moodi kõigis oma maneerides ja ka välimuses, et hakkas lausa ebamugav. Vägisi tekkis tunne, et Rothi osa kirjutati tegelikult Waltzile, aga Waltzi nad ei saanud, ja siis pidi Roth andma oma parima.
Veel üks väga hea osatäitmine oli Walton Gogginsi poolt, kes on mulle nimena küll tundmatu, aga mäletan teda "Djangost". "Vihases kaheksas" oli ta veel poole parem, tema tegelane oli alguses natuke ohmu, aga mida edasi, seda rohkem tegevust enda alla haaras.
Jaa. Igatahes natuke elevile lähen ma ikkagi, kui sellele filmile tagasi vaatan. Võib-olla et lähen siiski vaatan ta uuesti üle. Tema kolossaalne pikkus - peaaegu kolm tundi - mind igatahes üldse ei häirinud. Olgu, alguses võib-olla võttis liiga palju aega, et tegevus hoo kätte saaks, aga lõppeks - mida rohkem Tarantinot, seda parem.
Vahepeal, kui mul janu tekkis ning lipsasin välja Cocat ostma, mainis üks mees mulle joogileti ääres: "On ikka pikk film, eksju?"
Ja ma saingi sellele vastata ainult, et mida pikem, seda parem.
Lõppkokkuvõttes yolo. Ma lähen nüüd tööle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar