Ja tuleb vist siiski tegus päev, sest kell kuus sain ma üles ja läksin ujuma. Taipasin kohe, et olen jumala segane ega jõua eluga kohale. Kaalusin mitu korda tagasipöördumist, et mitte ära külmuda, kuni taipasin, et ujulani on juba vähem maad kui koduni.
C'est pas possible!
Huvitav, kuidas ma nii kehvakeseks olen muutunud? Vanasti käisin ma talviti kelgutamas, rääkimata niisama jalutamisest ja ma ei tea... lumesõdadest? Seekord, kui mulle paar päeva tagasi Päikesekiir helistas ja Otepääle kelgutama kutsus, naersin viisakalt ja mõtlesin, kui random koht ning mis kamp see niimoodi lambist õhtul Otepääle sõidab. Olin ise hoopis Tartus, aga nii või naa poleks ma jaa öelnud.
Päikesekiir on ikka lahe.
Seekord, kui ma ujulasse jõudsin, olid mu reied üleni punased. Plussiks oli täiesti tühi ujula. Jumala eest, ainult kaks meest ja mina. Naiste duširuumis polnud isegi veel tuld põlema pandud. Mitte keegi pole enam piisavalt segane, et sellise ilmaga hommikul välja ronida. Ja kuigi ujumine oli seekord täiuslikult privaatne ja sain rahulikult ilma kellegagi kokku põrkamata oma teed liuelda, jääb see ka minu poolt sel talvel viimaseks korraks. Kui ma just taksoga ei hakka sõitma. Aga ma ei näe mõtet sõita taksoga sporti tegema. See on lihtsalt nonsenss.
Föönitasin oma juuksed nii kuivaks, kui viitsisin, aga mingi niiskus jäi siiski sisse, sest kümme sekundit pärast ujulast välja astumist olid mõned salgud mu juustest ära külmunud.
Väike kakao ja juustuvõileib oma voodis on ikka parimad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar