Kaks võimalust: kas homme tuleb üks tegutsemist täis päev, kus ma teen kõike ja jõuan kõikjale... või ütlen endale hommikul: põrgusse kah! ning keeran teise külje ja veedan päeva teki all, süües krõpse ja juues kohvi ning ronides vahetevahel katsuma, kas radikad ikka töötavad... nagu täna juhtus.
Ma loodan väga, et tuleb see esimene variant.
Sai siin vahepeal jälle Tartus käidud, sürpriis! Haha, ma veedan lihtsalt kogu oma aja Tartus. Tegelikult oli see võimalus veel viimast korda kokku saada Polina ja Heleniga, kes tänaseks on jälle Eestist lahkunud. Meid tuli seekord kokku suurem kamp. Nii kui me Tiinaga olime Kaupsi eest Polina kinni püüdnud, otsustasime juba eos kuskile maha istuda, sest teised hilinevad nagunii. Me oleme õppinud. Ma loovisin meid üllatuslikult Ristiisasse.
"Ma just tahtsin sulle sõnumit saata, et hilineme natuke," ütles Helen pärast, "aga nägin telefoni vaadates juba su sõnumit, et olete Ristiisas. Kust te teadsite?"
Teatasin Jaanikale ja Maarjale, et pärast istumist läheme kõik Toomemäele kelgutama, sest Helen oli juba seitse kilekotti kaasa võtnud. Nad ajasid silmad ehmatusest suureks.
"Vähemalt ei võtnud ta seitset Salvo kelku," ütles Jaanika. Kujutlesime kõik hetkeks, kuidas Helen ilmub Ristiisasse, seitse Salvo kelku nööridega järel, ja küsib ettekandjalt parkimiskohtade järele.
Ostsin pärast Tiinaga Kaupsist ühe huvitava näomaski, mis pealemäärituna nägi ereroheline ja õudne välja. Katsetasin seda kodus ema juures. Kui ma vannitoast välja ilmusin, Päär lihtsalt vahtis mind hullunud pilguga, nagu tahtnuks küsida: "Mida kuradit?"
Kui ma aeglaselt lähemale hakkasin minema, pistis ta tuhatnelja punuma.
Siiski mõjus see mask pooridele päris hästi. Ma arvan. Ja juba mitu päeva ei näita inimesed enam tänaval minu peale näpuga ega karju: "Koletis!"
Kuigi eile ütles üks kamp teismelisi mulle tänaval: "Tere, Tiit!" (See viimane on tõsilugu.)
Kulutasin Lõunaka Apollos ära enamuse Minni antud kinkekaartidest. Leidsin Sophie Kinsella uue raamatu, Mihkel Mutilt "Pingviin ja raisakass" ning kinkekaardi täissaamiseks ka kaks ajakirja.
Üks neist, sugu: N, on vist midagi uut. Uus feministlik ajakiri? Mingi ühekordne number? Samanimeline teatrietendus on ka olemas, kas sellest inspireeritud? Ma ei tea. Igatahes huvitav on. Seal oli üks artikkel sellest, kuidas alkoholitööstus on viimastel kümnenditel reklaami just eriti naistele suunama hakanud (sest mehed jõid juba nagunii palju) ja meile on sisendatud, et klaas veini filmi või raamatu kõrvale, oled sa üksi või kellegagi koos, on igati normaalne. Mõtlemapanev.
Sellega seoses suurenes mu raamatutekuhi veelgi. Ka Marili kinkis mulle jõuludeks ühe raamatu. Võtsin end vähemalt kokku ja sain "Don Quijote" läbi. Esimese osa tegelikult. Teine osa on veel, paksemgi kui esimene, aga ma arvan, et sellega tegelen siis, kui kõik mu praegu ootavad raamatud on tähelepanu saanud.
Ausalt öeldes ma arvan, et kuigi maailmaklassika, on "Don Quijote" lihtsalt liiga pikk. Cervantesel ikka sõnu jagus. Vahepeal hakkas üks tegelane teisele midagi selgitama ja tegi seda lihtsalt kolm lehekülge järjest, hästi üldsõnaliselt ja megalt metafoore kasutades.
Kuigi ta läks umbes poole raamatu pealt kõvasti huvitavamaks. Algul oli mul lihtsalt igav, aga pärast hakati jutustama igasugu lugusid, mis juba omaette huvitavad olid ja oma orjaks müümistega, araablaste ja kaunite naistega kangesti Wilhelm Hauffi kunstmuinasjutte meenutasid.
Jaa. Jääb siis nii. Oleme uhked, et ühegi osa läbi saime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar