Hip-hip-hurraa

Käisin Tiina juures sünnipäeval. Mitte Tiina sünnipäeval, vaid lapsukese omal. Kui ma Tiina käest küsisin, mida kingiks tuua, siis ütles ta, et mänguasju on neil juba piisavalt ning praktilised oleks näiteks riided.

Viisin siis talle paar nunnut riietuseset, mis olid kõik tsipa suured, aga samas - kasvava lapse puhul pole sellest vast hullu ning pigem suured, kui väiksed. Laps käis ringi ja ümises tähendusrikkalt sünnipäevalaulu, nagu vihjeks, et oleks aeg seda taasesitada.

Siis nägin, et Tiina ise oli küll lapsele ühe mängu kinkinud.

"Küll sa oled salakaval," ütlesin ma. "Tahtsid ise olla ainuke, kes mänguasju kingib, jah? Tahtsid ise tema silmis number üks olla, jah? Seadsid mulle lõksu?"

"See on selline arendav mäng," ütles Tiina.

"Kuidas sa võisid mulle nii teha?" küsisin ma. "Ah sa saadan. Ah sa madu!"

Tiina kuulas, pea viltu, ja küsis: "Noh, kas rohkem ei tulegi?"

Toit oli kõik väga maitsev. Marili oli spetsiaalselt mulle teinud porgandipihve, päevalilleseemnetest kastet, mis oli natuke hummuse maitsega, ja Tiinaga koos olid nad teinud mulle isegi eraldi kartulisalati. Kogu see tähelepanu oli nii ülinunnu ja megaarmas :)

Kaks korda üritasime Tiinaga jengat mängida ja jõudsime üpris kaugele ning torni päris kõrgeks ja kõikuvaks. Küll ma üritasin Tiina enesekindlust murda ning hüüdsin talle "Koba!" ja "Kukub!" ja "Ma ei taha midagi öelda, aga mul on tunne, et sa kaotad."

Tegelikult olime päris võrdsed, aga kahest mängust ei jõudnud lõpplahenduseni ükski, sest peol olid kaks nelja-aastast last ja kumbki neist lükkas üks kord selle torni ümber. Meie karjed ei päästnud meid.

Aga noh, vähemalt pääses Tiina kaks korda kaotusest :D

Ja mu lemmikkoht oli tordisöömise ajal, kui lauale toodi kann koorega ning mina ja Marili jõudsime kohvi peale koore ära valada. Siis hakkas Tiina ja Marili isa valama, ning seal polnud enam tilkagi alles. Me jõime nii palju koort, nagu oli ette nähtud kümnele inimesele.

"Meie raiskasime vist kõik ära," ütles Marili natuke süüdlaslikult.

"Yolo," ütlesin mina ja hakkasin itsitama. 

"Yolo," ütles ka Marili, ning me itsitasime tükk aega, sest on nii lõpmata tore, kui keegi hakkab midagi valama ja kann on tühi. Vähemalt minu meelest on. Naersime seni, kuni uus koor lauda toodi, aga mälestused sellest kustumatust hetkest jäävad minuga igavesti.

Martsipan!!