Ma jäin arvatavasti haigekski ainult sellepärast, et kõik oma lugemist ootavad raamatud läbi saada. Sophie Kinsella on läbi (polnud eriti hea), sugu:N on läbi, Mihkel Mutt on läbi, ja praegu teen ma tublit progressi ühe targa raamatuga, Poor Economics, millega alustasin, ja seda tean ma täpselt, septembris.
Parem hilja kui mitte kunagi.
Minu jaoks on Mihkel Mutt üks parimaid eesti kirjanikke. See, kuidas ta kirjutab, on lihtsalt võimas. Üheaegselt naljakalt ja tõsiselt, lauseehitus on igapidi paigas ja dialoogid head. Ja karakterid lähevad väga korda. Juba tema lasteraamatut "Näärivana" lugesin lapsena uuesti ja uuesti.
Ning viimatine "Kooparahvas läheb ajalukku" on väga võimas lugemiselamus. Nõukogude aja lõpust ja Eesti Vabariigi algusest, sellest, kuidas igaüks oma kohta püüab leida, ja lõpuks läheb inimeste elusaatus hoopis teisiti, kui oleks võinud arvata...
Juba "Pingviini ja raisakassi" tutvustuses on öeldud, et see on "nagu ühe päeva tohutu fotosuurendus romaanist "Kooparahvas läheb ajalukku"."
On parajasti vana korra lõpp ja uus kohe algamas, suured muutused on õhus. Kõik teevad midagi, siblivad ja sagivad, kõikjal on uusi võimalusi, ole vaid mees ja hakka kinni. Peategelane Eff kõnnib mööda Tallinna tänavaid, kohtab tuttavaid ja kuuleb aina uutest ja uutest võimalustest. Kõik on millegagi ametis. Kes teeb poliitikat - mõned tahavad asju Venemaaga ajada ettevaatlikult ja vereta, teised kohe püssi kätte haarata. Kummagi poole argumente kuulates läheb Eff kohe kaasa ja kujutab end ette vastavalt Eesti sõjaväe ülemjuhatuses või diplomaatilise saadikuna, kes reisib üle terve maailma ja ettevaatlikult Eesti asja ajab. Ent kohe vajub ta õhust tühjaks nagu õhupall ning nendib, et see konkreetne asi pole just tema tugev külg või et konkurents on juba liiga tugev.
Kõik reisivad, kõik teevad midagi. Üks Effi endine kursakaaslane, kellega ta kokku juhtub, on tõlk ning pool maailma läbi rännanud, teine sõber on ärimees, ajab igasugu kahtlasi asju, aga on püstirikas. Ühelt poolt Eff põlastab teiste sahkermahkerit, teiselt poolt on kade, sest ka tema tahaks reisida, asju ajada, esindada, kuhugi kuuluda, pumba juurde saada.
Oma elus on ta käinud ainult Indias, reisil, mille kunagi töö kaudu võitis. Igasse vestlusse püüab ta sisse susata, kuidas Mombays oli kolmkümmend kaheksa kraadi sooja. See on omamoodi tragikoomiline.
Väga-väga hea raamat. Kui igal kirjanikul öeldakse olevat see üks lugu, mida ta igas oma teoses jälle uuesti ümber püüab jutustada, siis Mihkel Muti jaoks on see see lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar