Kamikaze

Ma tõusin täna kell üks, käisin Aida kohvikus Tina Fey raamatut lugemas ja šoplesin natuke aega linnas. Ja kell pool seitse olin ma nii surmväsinud, et pidin minema ja uinaku tegema. Mis toimub? Praeguseks sain küll üles, aga arvestasin juba välja, et peaksin selle jama peale täna öösel uinuma umbes kell kolm.

Tina Fey raamat on päris hea. Hankisin selle hoolimata sellest, et mul on nii palju raamatuid veel lugemata. Ta räägib päris palju oma Saturday Night Live'i aegadest, mis on huvitav.

Vähemalt sain vahepeal läbi ühe oma tarkadest raamatutest, Liisult laenatud "Poor economics", mis räägib selle maailma kõige vaesematest, kes peavad hakkama saama alla dollariga päevas. Mis juhib nende elu ja majanduslikke otsuseid, mis meetmeid kasutada, et nende maade ja inimeste olukorda parandada? Raamat on kirjutatud hästi emotsioonitult ja kõik väited põhinevad puhtalt uuringutel ja päriselt vaestes maades läbiviidud meetmetel. Mis töötas, mis mitte? Ja kas rikkad riigid peaksid üldse sekkuma ning andma välisabi, või peaks kõik jätma turu iseregulatsiooni hoolde?

Üks huvitav väide, mis mulle sealt kõlama jäi, oli, kui raske on ülivaestel inimestel säästa, võrreldes rikaste riikide inimestega. Üks asi on muidugi erinevus sissetulekutes, aga teine, et meie jaoks on paljud otsused ära tehtud automaatselt. Töötuskindlustus, pensionifondimaksed, sotsiaalmaks (millega kaasneb ravikindlustus) võetakse palgast maha. Vaesed, kes tihti on sunnitud äraelamiseks looma pisikesi, vaevuhingitsevaid üheinimesefirmasid, ei saa kuskilt sellist automaatset luksust. Nemad peavad säästmise otsuse tegema iga päev, üha uuesti ja uuesti, tihti oma kõhu arvelt. Ja kuna tahtejõud on piiratud ressurss, saab see ühel hetkel otsa ning iga ülearune sent kulutatakse "luksuskaupade" peale nagu magus või rasvane toit, või sigaretid või alkohol. Mis iganes aitab muuta tänast päeva natuke talutavamaks.

Košmaar.

Ma lugesin seda raamatut oma viis kuud, aga olen uhke, et lõpuks läbi sain.

Ja lisaks ostsin millegipärast Sirbi, mida ma muidu kunagi ei loe. Seekord lugesin sealt ära ainult kaks filmiarvustust ning lehitsesin nimekirja, kus olid kirjas inimesed, kes 2015. aastal Kultuurkapitalilt toetust said. Ma ei tea, miks mind see huvitab.

 

Ning see Kamikaze-laul kummitab mind viimased päevad. Ma olen seda oma sada korda kuulanud. Nii kaif! Nii hea biit ja hääl.