Tore on kirjakesi saada

Üks väike tüng teeb ikka päeva heaks. Või kui päris tünga pähe ei tule, võib alati lihtsalt töökaaslasele kappi kirja jätta. Kirja sisuks võib olla mis iganes, avastaja rõõm ja elevus on garanteeritud. Vähemalt mina arvan, et on garanteeritud.

Ükspäev mul näiteks kummitasid erinevad Orelipoisi laulud ja ma käisin kogu päeva ringi ning lõõritasin: "Kui jäid karussellist maha, võta isiklikuuuult..." või "Laiali on kõik mõttttted ja tunded, laiali on kõik taevas ja maaaa...."

Nati avastas end selle peale samuti "Laiali on..." laulmast ning kurjustas iga sellise avastuse peale minuga: "Kurat sind võtaks, Anne-Mai!"

Aga teha polnud enam midagi. Kui mingi laul on sul peas, siis ta on sul peas. 

Ühele teisele töökaaslasele jätsingi kappi A4 lehe, mille maalisin täis "Võta isiklikult" laulusõnu, juurde kirjutasin, et need on õpetussõnad algavaks tööpäevaks. Kui ma päeval korraks tema juurest läbi hüppasin, oli ta igatahes elevil. (Isiklikult ei paistnud võtvat.)

"Ma tulin tööle," ütlesin talle. Ta vaatas mind kahtlevalt: "Misasja?"

"Jaa, me oleme täna kahekesi tööl. Ma olen kella neljast graafikus."
Juba ta tormaski graafikut uurima, jättes minu vaikselt itsitama. Järgmiseks leidis ta leti pealt lehviga suitsupaki.

"Mis asi see on?"
"See on sulle. Kas sul polnud täna sünnipäev?"

Jälle vajus tal karp lahti.

Tegelikult tahtsin talle lihtsalt midagi ilusat viia. Meesterahvas nagu ta on, magusat ei söö, aga suitsu teeb küll. Yolo ju siis. 

Ise aga leian vahepeal oma asjade seast selliseid kirjakesi, kahtlaselt Nati käekirja ja sõrmejälgedega:

Viimase kirja peale, mis ütles, et banaanid on otsas, sain ma kerge südari. Nati pidi mulle suhkruvett tegema, mind kõvasti kallistama ja kinnitama, et tegi vaid nalja.