Sünnipäev - soovitan kõigile

Mul oli sel aastal imetore sünnipäev. Tegelikult olin pool päeva täitsa üksi kodus kassivalves, aga sellegipoolest oli mõnus ning häid soove sain ka küllaga.

Sisustasin oma aega pesutriikimise, tolmupühkimise ja kassikasti koristamisega (sest ma ei saanud ometi järgmisel päeval koju saabuvale emale mingit sealauta maha jätta), enne kui mul pähe tuli poodi minna ja endal olemine mõnusaks teha. Et oli nagunii aasta viimane päev, tundus pudel šampust hea mõte. Etteruttavalt võib öelda, et viimaseks pudeliks sel päeval see ei jäänud...

Tegin endale terve pannitäie seeni munaga, klapplaua lahti, jõin vahuveini ja vaatasin "Grease'i", Päär süles nurrumas. Serveerisin endale ka kooki ning taustal sädeles parajasti jõulukuusk oma viimseid sädelemisi. Tõesti oli päris meeleolukas, eriti kui telefon helises ja inimesed mind meeles pidasid. Üks töökaaslane helistas kell pool üksteist, ütles, et oli äsja ärganud ja kohe mulle helistanud. 

"Sa olid mu esimene mõte."

Nunnu.

Õhtupoolikul sõitsin linna ja otsejoones Liisu juurde hotelli, kus ta oli mulle üliväga armsalt toa reserveerinud. Päris šeff on oma sünnipäeval hotellis ööbida. Vaatasin natuke udusel pilgul (kilk oli juba peas) telekast mingeid välisuudiseid ja klõpsutasin endast selfisid.

Näide

Selleks ajaks kui Heleni juurde hakkasin minema ja Lõunaka juures enne bussi poest läbi tahtsin käia, avastasin ehmatusega, et mõlemad Lõunaka toidupoed olid juba kinni. See oli täielik košmaar. Ma polnud üldse arvestanud, et aasta viimasel päeval poed varem kinni lähevad. Kuidas ma pidin absoluutselt ilma igasuguse toidu ja joogita aasta viimast õhtut tähistama minema?

Õnneks oli Heleni kodu lähedal olev Selver lahti 11ni ja ma sain oma kraami ilusti kätte ning närvivapustusest ka üle.

Helen ja Polina olid mu kingitused armsasti ära peitnud. 

"Sa pead nad üles otsima," ütles Polina kavalalt. "Istu siia. Ja ma ei taha mingit vihjet anda, aga võid näiteks seda diivanipatja liigutada."

Diivanipadja all oli väike pakike, kus sees karukindad. Karu! Ärakäivate sõrmeotstega, mis on mugavad, kui tahad väljas telefoniga rääkida.

"Minu oma on ka ära peidetud," ütles Helen. Igaks juhuks tõstsin järgmist diivanipatja ja skoor! Seal oli pakk hispaaniakeelse "Väikese printsiga", kus sees pikk ja armas pühendus ning soov: "Head keeleõpet!"

Õhtu oli multikeelne, sest üks Heleni sõbranna ei olnud eestlane. Panime vaheldumisi Youtube'ist laule ja olime DJ'd. Kõik teised olid rämedad hipsterid, ja mina panin oma tantsumuusikat.

Mingi hetk võtsime takso ja läksime kesklinna ühe Polina sõbra tuttava korterisse. Mõned hakkasid mingit lauamängu mängima, mõned suhtlesid vanamoodsalt suu abil, aga mina ja Polina sõbranna tšekkasime netist laivis Tujurikkuja üle, mis oli täpselt sama hea ja sama üle võlli nagu alati. Kurb oli kuulda, et nad seda viimast korda teevad, aga see lõpulaul oli küll parim. Väga andekas. Ja väga täppi. Inimesed, kes selle üle kiunuvad, on ilmselgelt need koerad, kelle saba peale on astutud.

Ning mul kummitab see laul siiamaani.

Keskööl läksime välja, vaatasime ilutulestikku, jõime šampust ja soovisime üksteisele head uut aastat! Pärast istusime veel tunnikese korteris ja lõpetasime oma joogid ära. Kui siis peale ühte klubi poole suunduma hakati, jätsin ma kiirelt hüvasti ja ronisin takso peale, sest mulle jõudis kohale, et ma olen esimesel jaanuaril tööl. Ja teisel. Kaks pikka päeva, öösel kaheni välja. Mida ma olin teinud?

Buss, mis mind Tartusse viis, läks kaheksa viisteist hommikul. Ma ei tea, kuidas ma sealt voodist välja sain, sest see oli košmaar. Mul oli nii meeletult külm ja ma lubasin endale, et ei joo enam kunagi (see kirjeldab delikaatselt olukorda mu peas ja kehas). Liis kutsus mulle bussijaama takso, sest ma ei tahtnud pool tundi linnaliiniga loksuda. Vastas alles ei tea mitmes takso, nii et ma olin õnnelik, et üldse peale sain. Kuigi bussijaama jõudes soovisin, et oleksin linnaliini valinud, sest selgus, et jaam oli kinni ja mul oli nelikümmend minutit bussini! Toredal ja jutukal taksojuhil oli ka minust kahju, kui ta mu sinna ette maha pani. Jälle kord ei olnud ma osanud arvestada, et miski on esimesel jaanuaril kinni. Ja totralt vara võtsin takso ka, aga tahtsin kindel olla, et ma selle üldse saan - vastasel juhul oleksin veel linnaliinile jõudnud.

Ütleme nii, et selleks ajaks, kui mu buss ette keeras, olin konkreetselt alajahtunud. Vähemalt pohmakas paistis olevat puhtast külmast ära hajunud. Kui Viljandisse jõudsin, jäi mul tunnike veel enne tööd magamiseks. Võtsin kuuma duši, keerasin kütte põhja ja kaks tekki peale ning tukkusin. Mul oli tunne, et ma enam kunagi sooja ei saa, kuid lõpuks siiski sain.

Lõpp hea, kõik hea.