Suu kaudu hingaja

Olen haige. Tahtsin järgmiseks kirjutada, et olla haige on ülimalt tüütu, aga tegelikult pole, kui sul on aega, et enese eest hoolitseda ja mitte midagi teha. Minul praegu on.

Algas see juba tookord kinos, "Mere ääres" vaadates, kui ma tundsin järjest tugevamat tungi nuusata, aga ei nuusanud, et mitte kõrvalistujat segada. Kodus ema juures panin varba vahele vietnami salvi ja sõin mett, millest kummalgi polnud nähtavasti mingit efekti. Mind tegid veidi murelikuks eesootavad kaks pikka päeva tööl, mistõttu võtsin kaasa Mynthonit, ingverit, sidrunit ja meeletu hulga mentoolilõhnalisi Zewa Softiseid. 

Ma ei tea, kas nohu võib pähe lüüa, aga päeva peale jõin peale ingveritee ka meeletult kohvi ja rohelist teed ning midagi sellest segust kammis mul ära ka, sest ma hakkasin lihtsalt lõputult rääkima. Igasugu mõttetusi. Ma ei jäänud vait. Kui ma jälle üles nõusid pesema läksin, vaatas üks kokkadest mind hirmunud silmadega, nagu öeldes: "Jälle ta tuleb!"

Ülemus pidi korduvalt paluma Natit: "Lülita Anne-Mai välja!" või "Keegi võiks ta kilekotti pista ja ära viia." Ja ükskord ütles ta mulle tungivalt otsa vaadates: "Ma loodan, et sinuga juhtub täna midagi!"

Mis kõlas kahtlaselt nagu ähvardus, aga ma ei tea. 

Samas, kui ma vahepeal hetkeks vait jäin, vaatas ülemus ootavalt minu poole ja küsis: "Noh, teksti ei genereerigi või?" Ja siis ma tõmbasin hinge ja lasin edasi.

Nüüd nad kutsuvad mind hullumaja puhveti juhatajaks, aga yolo.

Mingi aeg läks mul nina suurest nuuskamisest punaseks ja huuled katki, sest et ma enam nina kaudu hingata ei saanud. Mul on nendele, kel nina kinni, alati suurepärane õpetus: "Lihtsalt hinga nina kaudu! Pinguta, kuni saad. Kui sa suu kaudu hingama jääd, ei lähegi nina lahti."

Jaa, ise seda teha pole üldse nii kerge. See on košmaar. Iga hommik, kui ma ärkan, olen automaatselt jälle nina kaudu hingama hakanud, aga mingil hetkel läheb nina jälle kinni.

Pühapäeva hommikul siis oleksin tahtnud rahus välja magada ja end ravida, aga meil oli töökoosolek. Ajasin end üles ja marssisin sinna. Kui ma tunni aja pärast, äärmiselt ärritatud meeleolus koju jõudsin, avastasin, et olin oma telefoni tööle jätnud. See ei aidanud kuidagi mu meeleolu parandada. Kui ma tagasi olin läinud, tegid töökaaslased veel tünga ja ütlesid, et seal seda küll ei ole, mis mu umbes kaheks sekundiks murelikuks tegi, enne kui meelde tuli, et kedagi ei või uskuda.

Kui ma lõpuks tagasi koju olin jõudnud, läksin voodisse ja pole päriselt sealt välja tulnud tänaseni. Tegelikult oleksin pidanud täna tööl olema, aga vahetasin kellegi enda asemele, sest niimoodi haigena tööl käia on košmaar ning söögikohas ka väga ebahügieeniline. 

Lõppkokkuvõttes polegi nii hull. Ma olen juba kaks raamatut läbi lugenud ja üldiselt enesetundel, kui välja arvata nohu, pole viga midagi. Ja mu voodi on nii mõnus...