Joy (2015)

Kui paar päeva tagasi kinos käisin, huvitasid mind kaks filmi: "Joy" Jennifer Lawrence'iga ja Angelina Jolie "Mere ääres". Valisin selle filmi, mille seanss juhtus olema esimesena ning selleks sai "Joy".

Peamiselt tõmbas mind selle filmi poole Jennifer Lawrence peaosas. Bradley Cooper on samuti tugev näitleja.

Peategelane on noor naine, kellele on alati meeldinud oma kätega midagi luua. Kahjuks on juhtunud elu ja ta on omadega ummikus: lahutatud, kaks last, kehv töökoht ja motivatsioonipuudus. Ta ema elab ühes toas ta majas, tehes päevad läbi mitte midagi peale seebikate vaatamise, eksmees elab keldris ning hopsti! kolib varsti keldrisse sisse ka Joy isa, kelle tema uus naine on välja visanud. Kõik kogu aeg tahavad Joy käest midagi ja keegi ei toeta teda. Filmi esimene pool on tõega päris masendav. 

Üks pidev liin on ema seebikamaailm. Film ise avatakse stseeniga sellest seebikast ja iga natukese aja tagant võtab kaamera jälle fookusesse teleka, kus näitlejad surevad ja jälle ellu ärkavad ja üksteist reetmises süüdistavad. Joyle hakkab kogu see seebikas nii ajudele, et ta näeb sellest juba õudusunenägusid.

Ja muuhulgas ajavad kõik pereliikmed kogu aeg midagi maha või ümber ja Joy peab kõigi tagant koristama ja oma käed katki tegema, sest tal ei ole korralikku moppi! Ja ta leiutab uut tüüpi mopi. The only mop you will ever need to buy!

Tõtt-öelda ei lähe see tõsielul põhinev film ka selles punktis eriti vähem masendavaks, sest mitte keegi ei usu Joy tootesse. Ta peab seda muudkui pushima ja pushima ning tõestama, et seda võiks edu saata. Robert De Niro Joy isa rollis on päris ebameeldiv, sest ta pole mitte kunagi tema poolt ja süüdistab igas ebaedus teda. Eks see kõik vist peegeldabki päris ärimaailma: see on raske.

Ühel hetkel, kui kõik jälle Joyle kraesse kargavad, ta nutab natuke, vihastab ja lõikab oma blondid juuksed maha:

Vot niimoodi

Ja ühel hetkel läheb paugutab püssi, sest kõik ajavad närvi

Juuste maha lõikamine mõjub väga motiveerivalt ja lisaks näeb lahe välja.

Alguses mulle see film eriti ei meeldinud, sest see oli kuidagi... kummaline. Igal pool need seebikanäitlejad oma draamaga, ja Jennifer kandis oma repliike ette natuke puiselt. Tegelikult rääkisid nad kõik natuke omamoodi.

Aga kui ma kinost välja kõndisin, oli kuidagi helge tunne peal. See lugu mõjus hästi ja jättis hea enesetunde.