Eile öösel hilja helistas mulle too mees, kes meid Pärnu ja tagasi viis, T. Ma ei võtnud vastu, sest kes nii hilja helistab, on nagunii purjus. Täna ma siiski võtsin vastu. Kõigepealt kutsus ta mind Saaremaale, aga jah... ma ei lähe Saaremaale. Siis ta ütles, et tahab mulle midagi öelda, aga ma ei tohi karjuma hakata.
"Ma ei saa seda lubada," ütlesin kahtlustavalt, aga ta nõudis ja ma mõtlesin, et tunnen teda nii vähe aega, et ükskõik, mida ta ütleb, pole sellel suuremat tähtsust.
Siis ta tunnistas, et on minusse armunud, umbes kümme korda järjest. Sest ma olevat nii vahetu.
No sellist ülestunnistust pole ma küll veel kunagi kuulnud. Ta lubas mind üles otsida ja mu akende all serenaadi laulda, nii et mul hakkas veits hea meel, et ta ei tea, kus ma elan.
Nüüd, kus ma seda glamuurset postitust tippisin, helistas ta uuesti ja ütles, et asi läks natuke ülekäte. Ma võtsin siis kontrolli enda kätte, ütlesin, et ta tšilliks ja rohkem praegu ei helistaks, sest minu meelest oli ta ikka purjus. Ta ütles sellise kergendusega hääles, et kui tohib, siis ta helistab homme.
And I'm like... what just happened?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar