Varsti saabki MM läbi ja ma olen selle üle uskumatult kurb. Nii tore ja põnev ja ootamatu on olnud, ning pange tähele, ma ütlen seda sellele vaatamata, et mu lemmikmeeskond juba turniiri alguses välja langes. Kui tahad mängida - või mängule kaasa elada - peab oskama ka kaotada. Ei saa minna pärast kaotatud mängu busse süütama või oma meeskonda sõimama. Küll järgmine kord läheb paremini!
Praegu käib eelviimane mäng, Holland-Brasiilia. Kuna mul tuli valida kahest halvast parim, olen Brasiilia pool. Praegu tundub, et hästi neil just ei lähe. Aga oi kui rõõmus ma olin, kui Holland finaali ei saanud. Vanad oranžid tõprad. Ma toda mängu Argentiinaga küll lõpuni vaadata ei jõudnud, vaid normaalaja, kuna olime kõik uskumatult unised ja läksime pärast normaalaega magama - aga tore oli hommikul kuulda, et Argentiina oli võitnud. Ausalt, mind ajab see Holland nii närvi. Just tänases, pronksimängus, viskas Robben kohe algul jälle trahvikastis pikali ning sai penalti, mille van Persie sisse lõi. Vana taktika, klassikaline Robben. Kui tahate nii mängida, siis okei, aga see pole päris jalgpall. See pole kuigi põnev, see on sohitegemine ja nõme. Üldse on kõik meeskonnad selles süüdi, mitte vaid Holland. Kõik nad püherdavad alailma maas ja nõuavad vastastele kollaseid kaarte, vigu ja penalteid. See on nii tüütu ja nii mõnigi kord karjun ma tüdinult: "Ah, tõuse üles!" Nagu lapsed. Kohtunikud võiks anda rohkem kollaseid kaarte teesklemise eest, võib-olla siis jääks mängijad rohkem püsti ja rohkem mängust toimuks ikka joostes, mitte muru peal püherdades ja grimasse tehes.
Praegu, kui seda kirjutan, on mängus vaheaeg, ja Holland on löönud kaks väravat. Teine neist oli igati õige ja ilus, aga esimene sündis jälle Robbeni mahaheitmise tõttu. Whatevs. Nad võivad sellega nii mõndagi võita, aga mitte minu poolehoidu :D
Meenutasin siin oma jalgpallivaatamise algust. Hakkasin seda jälgima, kui olin kuusteist. Aasta oli 2006 ja toonase turniiri finaalmängus virutas legendaarne Zinedine Zidane itaallasele peaga kõhtu ning sai punase kaardi ja Prantsusmaa kaotas finaali. See oli selline draama ja pärast seda olin jalkast sisse võetud. Mäletan siiani, kuidas ma lugesin Delfist selle mängu kohta kommentaare ja kõik sõimasid itaallasi makaroniõgijateks. Olin järgmisel turniiril vist Prantsusmaa poolt, aga nad osutusid suht kobadeks - on alles praegu uuesti natuke paremaks läinud - ja hakkasin hoopis Hispaaniat toetama. Peamiselt Ramose pärast. Mulle on kuskile mällu talletunud pildid temast palli audist sisse viskamas, toonased pikad juuksed paelaga taha tõmmatud. Tal oli nii ilus keha! (Millel pole jalgpalliga küll mingit pistmist, aga see on lihtsalt boonus.)
Homme on finaal! Pisarad ja rõõm ühekorraga. Ma olen Saksamaa poolt, aga kui Argentiina võidab, pole ka midagi hullu. Nii et suht win-win olukord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar