Millised palavad ilmad. Pruun nahk, soe vesi ja kuum liiv... Ma armastan seda.
Täna hääletasime Peipsi äärde, täpsemalt Kallastesse (Kallastele?). Aasta tagasi, kui seal käisime, saime minnes vist kolme autoga ja ma mäletan, et oli ilge jama pealesaamisega ning väga kuum. Seekord oli meid mitte kolm, vaid kaks, mõtlesime, et vast on lihtsam peale saada.
Eks sellega oli, nagu juhtus - kõigepealt peatasime üldse kõige esimese auto, mis viis meid vaid kaheksa kilti edasi ühele ristteele. Mina rääkisin autojuhiga eesistmel kassidest ja Helen vaikis, sest tal pole kassi. Teist autot pidime natuke palava päikese käes ootama, sest sealt sõitis neid üldse väga vähe mööda. Lõpuks peatas üks suur valge džiip ja sees oli väga jutukas mees, kes sõitis küll Alatskivini, kuid Alatskivilt oli Kallasteni nagunii vaid seitse kilti. Naljakas oligi see, et kui meid esimeses risttees maha pandi, naljatasime, et täpselt samas kohas kui eelmine aasta, et raudselt järgmine juht paneb nüüd Alatskivis nagu toona, ja panigi. Muidu oli hästi lõbus mees, jutustas palju, selline, kellega väga kerge rääkida on. Oli palju reisinud ja pajatas erinevatest maadest.
Alatskivis käisime lossi vaatamas ja einestasime lilleaias pingi peal. Sealt lõpuks saime pärast pikka ootamist Kallastesse, mis on armas väike küla. (Noh, ma just guugeldasin seda ja see on üldse linn! Hahaaaaa! What the hell? Armas siiski.) Peipsi vesi oli niiiiiiiiiii soe ja me käisime mitu korda vees ning üleüldse nautisime seda täiega.
Tagasi tulime kuni Alatskivini autos, kus oli väike Chihuahua, ja uskuge mind, et me kõhklesime päris pikka aega, enne kui sinna peale istusime. Koer oli imepisike! Aga meie mahutasime end tagaistmele ja jätsime eesistmed lõukoerale, kes seal ila tilkudes meid näljaste pilkudega vaatas (tegelikult nunnult magas). Ma olen kindel, et too juht saab hea loo, mida teistele rääkida. Kuidas hääletajad mu piiiiiiiisikest koera kartsid :D
Üllatus-üllatus, järgmine auto sisaldas samuti koera, juba mõnevõrra suuremat ja väga lärmakat. Ta totaalselt tahtis meid ära süüa ja ei jäänud hetkekski vait. Juht tundus armas, aga ütles, et ega koer "väga ei hammusta", mille peale me pidime väga viisakalt ütlema, et ootame järgmise auto ära. Sorri. Viimane oli mingi ärimees, kel iga asja peale oma arvamus ja kelle automakist tuli 90ndate muusikat. Tal oli oma teooria, mida eestlased, eriti noored, kõik valesti teevad ja mida nad peaksid teisiti tegema, ning me lasime tal viisakalt oma juttu rääkida, vahepeal noogutades ja ümisedes. Kui ma vahepeal ikka üldse ei nõustunud, siis ma olin lihtsalt vait. Ma ei viitsinud. Kuigi üleüldiselt mulle see oma rahvuse tümitamine väga vastukarva on. Rända maailmas ringi - inimesed on igal pool samasugused.
Jõudsime linna ja kõndisime Taskust läbi, kui kaks meest mööda läksid, ja ma võib-olla üht neist natuke jõllitasin. Jätsin Heleniga hüvasti ja läksin eskalaatorist üles. Nii kui teisele korrusele olin jõudnud, astus mu ette üks meestest (kes polnud muuseas see, keda mina olin jõllitanud, but life's funny that way) ja ütles naeratades, et "Vabandust, unustasin enne tere öelda." Ja me rääkisime hea viis minutit juttu. Ta sõber ootas kannatlikult kõrval ja ütles ka mulle tere.
Pole saladus, et sellised asjad teevad tuju väga heaks. Ja mul on respekt selliste meeste vastu, kes julgevad keset tänavat või kaubanduskeskust äkki otsa ümber pöörata ja kellelegi järele minna, et öelda, noh, midagi. Kunagi ei tea, mida tüdruk vastu ütleb, võib-olla saadab su üldse põrgu, nii et see võtab julgust.
:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar