Päiksepiste?

Ma pole juba kaks ööd korralikult maganud. Esimene öö olin kodus, muudkui vähkresin, tulin üles, lugesin, sõin midagi, ja läksin uuesti magama, kuid ikka ei jäänud. Ma olen tavaliselt seda tüüpi, et kui und pool tundi ei ole tulnud, siis ma parem tõusen ja loen natuke, ja lähen pärast magama, sest kui pool tundi pole magama jäänud, siis ei jäägi. Igatahes mingi hetk tõusin jäädavalt üles, võtsin Pääri kaissu ja hakkasin TV1000 pealt "Mõistust ja tundeid" vaatama. Minu jaoks on nii naljakas, kuidas Jane Austen kunagi ei abiellunud, aga kõik ta raamatud räägivad aina naistest, kes tahavad mehele saada. Jane Austen pole väga minu maitse, aga "Mõistus ja tunded" oli üpris huvitav. Lõpuni ma ei näinudki, sest kella nelja paiku tuli siiski uni. Teate kui naljakas on öösel jälgida, kuidas kell kolm juba valgeks läheb. Keha on segaduses, sest ei saa aru, mis aeg õieti on. Nagu oleks päev, kuid on uni, ja kahtlaselt vaikne igal pool...

Teine öö olin Liisu juures ja jälle vähkresin tunde, kuni tõusin ja rõdule lugema läksin. Ma ei tea, miks rõdule. Vist kartsin, et tuleb Liisu korteriperenaine ja küsib, et misasja sa kondad siin keset ööd ringi. Või liigub see kuri õel kass ringi ja annab mulle käpaga. Istusin siis taburetil, tekk ümber, vaatasin kajakaid ja tänavalampide järkjärgulist kustumist ning lugesin raamatut. Öine Tartu on ilus. Kõrvalrõdul tulid inimesed suitsetama ja jõllitasid mind natuke. Kell viis magama minnes tuli küll hea uni. 

Eile tüdrukutega oli ülitore. Jõime baarmen Polina tehtud mojitosid. Ma pidin pool üksteist küll lahkuma, et Liisu juurde jalkat minna vaatama, ja uskuge, see mäng oli väärt nägemist. Kogu maailm kajab praegu sellest. Ma olin küll Saksamaa poolt, aga veidi oli isegi Brasiiliast kahju. See oli hullem kui tookordne Hispaania kaotus Hollandile. See oli mingi väravate rekord ühele meeskonnale ühes mängus lüüa. See oli eepiline. Mind veidi häiris, kui räägiti kardetavatest rahvarahutustest Brasiilias pärast seda peksasaamist mängus. Sellepärast ma terve turniiri vältel brasse ei pooldanudki, et juba alguses oli juttu, kuidas seal hakkab rahvas mässama, kui nad turniiri ära ei võida. Mida iganes. Nagu lapsed, kes kaotust vastu ei suuda võtta. Nagu metslased.

Hommikul läksin Liisu poolt uuesti Heleni juurde, et hääletama minna. Meie esimene hääletustripp sel aastal! Elva. Hea lihtne minna ja mõnus linnake. Läksime mingi mõnusa jutuka mehega, kellega terve tee jalkast vestlesime. Mina panin tähele, et tal oli sõrmus sõrmes, ja Helen pani tähele lapsetooli tagaistmel. Tore mees oli muidu. 

Me saime niiii palju päikest! Ma tundsin ise ka, et liiast, ja püüdsin igal võimalusel pead katta ja varju hoida, aga siiski tegin endale liiga. Kui tagasi hakkasime hääletama, tahtsin mina Puhja ja Helen Tartusse, nii et ma mõtlesin, autojuht paneb mind mingil teeotsal maha, kust ma edasi Puhja saaksin. Aga ta ütles, et tal kütust ja aega on, et viib mind otse Puhja ära. Nii kena :) See oli tema ja Heleni jaoks Tartu minna küll räme ring, aga mulle taeva õnnistus. Jälle oli eilne jalka hea vestlusteema. Johhaidii! ja uskumatu! kõlasid kommentaarid.

Koju jõudes olin päris punane ja pea lõhkus valutada ning halb oli olla. Päikesepiste vist. Midagi igal juhul oli, sest ma ei võta kunagi rohtu, aga nüüd võtsin kaks ibuprofeni ja lamasin haleda näoga diivanil. Nüüd on juba parem. Ooh, juba kaks eluohtlikku kogemust paari päeva jooksul. Living on the edge!