Saaremaa heinamaal

Käisime esimest korda elus Saaremaal. Ma polnud kunagi ühelegi Eesti saarele sattunud. Nii tore oli. Ilma sattus meile igasugust: vihma, tuul ja päikest, aga me olime soojad riided kaasa võtnud ning Liisu soovitusel kämpingutes magamiseks ka lisatekid, mis meid ilusti soojas hoidis ja mille eest ma hiljem mitu korda jumalat tänasin.

Kõigepealt väisasime Kuressaaret. See on nii armas linnake!

Vaade ülevalt kindlusest

Sellised tänavad... siin elaks isegi

Linnuses oli muuseum ka, väääga suur, kõik korrused olid seda täis. Ühel korrusel olid loomatopised. Põder oli nii suur, et me kõik kahtlesime, kas see oli mingi hiiglasepõder leitud või mis. See oli nagu tõsiselt hiiglaslik. Kuidas kurat hundid põtru kätte saavad, kui nad on nende kõrval nagu putukad?

Hiljem avanes meil võimalus teel ka põtra näha ja ta oli tõesti nii suur. Õnneks ei jooksnud ta meile teele ette, vaid vaatas meid tee äärest ja keeras metsa tagasi. 

Kahjuks ei kuulnud ma terve reisi vältel ühtegi saarlast ö-tähte ütlemas. Tegelikult rääkisid nad kõik nagu normaalsed inimesed :( Me püüdsime leiutada lõksu, kuidas saada kedagi ö-d ütlema, näiteks küsida: "Kas teil õlut müüakse?" Ja nad peaksid vastama: "Ei, meil ei müüda ölut." Ja mina naeraksin.

"Nad võiks vastata ka lihtsalt ei," ütles ema.

Siis küsiks ma vastu: "Ei mida?" ja nad peaks ikka ölut ütlema.

"Nad võiks vastata: "Ei, ei müüda,"" ütles ema ja naeris suure häälega.

Jaga siis maid sellisega.

Kuressaarest läksime Mändjala kämpingusse. See oli suur ja männine ja liivane. Kõik kämpingud olid täpselt ühesugused ja vets ja duširuum kaugel, nii et ma eksisin kogu aeg ära (aga ma eksin igal pool). Pidin lõpuks igale poole Liisu sabas minema. Kämpingud on naljakad asjad, nagu telgid, aga puust. Mändjala plussiks oli asukoht mere ääres, kus oli väga viis jalutada. Sinna olid ka võrkkiiged üles seatud, kus ma tükk aega mõnulesin.

Korjasin endale suveniire kokku

Järgmine päev sõitsime kuskile Karala mälestusmärgile, mis oli pmst rist mere ääres, mereõnnetustes hukkunutele. Siis lõi esimene päike välja ja ma sain seeliku selga panna ning niisama päikese käes pikutada ja "Isekat geeni" lugeda. 

Mändjala kämpingu otsustasime mõne teise vastu vahetada ja leidsime Karujärve oma (milline sümpaatne nimi!). See asus sisemaal, aga ikkagi järve ääres.

Karujärv! Hahahahaaaaaaaaaaaaa

Ta oli mõnevõrra väiksem ja sümpaatsem. Eksimisvõimalust polnud ja järve ääres said soovijad (mina) kajakaid hiilida. Ühel perel seal oli taks kaasas ning nad hüüdsid teda Snoop. Taksid on niiii armsad. Liis arvas, et täisnimi on raudselt Snoop Dogg, ja ma sattusin nii vaimustusse. Snoop Dogg oleks nii hea nimi koerale! Kui ma millegipärast kunagi koera peaksin võtma, panen talle kindlasti Snoop Dogg nimeks.

Viimane päev läksime Kaali meteoriidikraatri juurde ka. Olgem ausad, see oli üpris igav ning ma oleks ta lihtsalt korra üle vaadanud ja ära läinud, aga käisin siiski teistega ringi ümber kaasa. Tegelik vaatamisväärsus oli üks kuusk mäenõlval, mille juured olid maapinnal näha nagu maod. Hiiglaslikud! Võib-olla oli tuul mulla pealt ära pühkinud.

Ja siis läksime juba edasi Pärnu.