Just siis, kui Pärnusse jõudsime, läks hästi-hästi soojaks. Meie tuba oli üliarmas ning boonuseks WC ja dušš ja kõik muud tsivilisatsioonin mugavused otse toa kõrval. Ma pesin end üle tüki aja puhtaks ning läksime linna peale. Liis muudkui rääkis, et lähme Stefanisse, sest see on meie pere traditsioon iga kord Pärnus käies - ja arvatavasti ka ülejäänud Eesti oma, sest see restoran on alati täis ja järjekorradki ukse taga. Seekord oli nii pikk järjekord laua ootajatest ja meil kõhud nii tühjad, et kiikasime otse seal kõrval asuvasse La Bocasse, kus ka muuseas pitsat pakuti, ja läksime sinna. Võib-olla see elabki Stefani ülejääkidest: kes ühte ei mahu, läheb teise. Kõige naljakam oli, et Liis, kes oli kõige rohkem Stefanit promonud, oli esimene, kes järjekorda nähes kohe ütles: nope, lähme ära!
Kui tuli kätte aeg pitsat tellida, leidsin ma, et seal on liiga vähe juustu, ainult ÜKS sort, ja võtsin hoopis kolme juustu pasta. Kolm on parem kui üks.
Edasi läksime Cocolocosse soomlaste karaoket kuulama, mis on lihtsalt palju naljakat soome keelt ja laulude mõrvamist. Me olime alati jube rõõmsad, kui keegi noorem soome tšikk mõne ingliskeelse laulu tegi, sest me vähemalt teadsime seda! Tahtsime edasi üle tee öökluppi Mirage minna, kuid see oli jumala tühi. Tõesti jumala tühi. Mingi tšikk esines tänava peal ja meelitas kogu rahva tänavale, seega me tantsisime ka sealsamas tänaval niikaua, kuni ta esines, ja läksime ära hostelisse Kaht ja poolt meest ning Tuvikesi vaatama.
Reedel jalutasime mööda rannapromenaadi ja märkasime seal minigolfi radu. Mõeldud, tehtud! Ma olin minigolfi varem ainult arvutist mänginud ja tahtsin päriselt ka proovida. Huvitav oli. Liis tegi mulle küll pähe, aga mitte liiga suurelt. Nii kui me mängima hakkasime, kogunes sinna rohkem mängijaid ja tänavalt pealtvaatajaid. Kõige lahedam oli mingi kümneaastane poiss, kes hakkas meie juures mängu kommenteerima. Ta oli nii naljakas, et me kogu aeg naersime. Ta isa seisis kaugemal ja ütles aeg-ajalt: "Joonas, tule lähme nüüd!" või "Joonas, ära seleta seal!" või "Joonas, lase neil mängida!" Joonas oli üks neist poistest, kes pudelis ka paigal ei püsi ja ilmselt kunagi vait ei jää.
"Kas ma võin teie palli ära tuua?"
"Kas ma võin sealt august palli ära võtta, kui te sisse saate? Mul on väiksed käed."
"Huuh, see mäng on nii raske, et võtab higiseks!" - ise seisis lihtsalt kogu aeg kõrval.
Kui ma olin juba neli lööki mööda löönud - "Tead, kuhu sihi? Siia keskele." Ja näitas augu peale. Aa, no miks sa kohe ei öelnud??
Hahahaa. Ma hakkan praegu selle Joonase peale mõeldes veel naerma.
Ja lohesurf merel tundub kõrvalt vaadates nii lahe, et seda tahaks kindlasti kunagi ise proovida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar