Dogs... not even once

Niiiii võrratu on väljas, kõik õitseb ja lõhnab. Läksin eile pärastlõunal häälega linna ja sain taaskord esimese auto peale. Tõesõna, ma oskan värki. Autos oli kaks kiilakat meest, kes minuga kahjuks peale "kus sind maha panna" sõnagi ei rääkinud, küll aga omavahel. Ühel neist oli juhtunud hiljuti selline lugu, et sõber palus tal oma tiibeti mastifile pai teha. Kiilakas siis tegi ja koer oli nunnu jne, aga pärast ütles koeraomanik: "Ah ta siis täna ei näksanudki, tore. Ta siin on ikka kippunud hammustama. Ma tahtsin näha, kuidas tal täna tuju on."

Ma püüdsin mõelda, kui kõvasti täpselt ma sellisele sõbrale virutaks, aga siis sain aru, et ma poleks kunagi seda koera paitama läinudki, sest et ma koeri kardan.

Käisin Liisul ta töö juures külas, kus oli ülikena, ja tšillisin niisama. Sain Mihkel Muti "Kooparahvas läheb ajalukku", mida ma olin juba ülikaua lugeda tahtnud. Raamatupoes lehitsesin Chelsea Handleri naljakat "Halloo, valge viin!", mida olen juba lugenud, kui märkasin, et see on vaid ühe euro peale alla hinnatud, ja siis ma muidugi pidin ta ära võtma. On sellel naisel alles elu olnud! Metsik.

Puuriit

Vanaema juures käidud, aknad pestud, kardinad vahetatud, puud riita laotud ja kõvasti päikest saadud. Meil läks umbes puuriit ja tund, mis minu meelest on päris hea tulemus. Üldse on see mõnus töö, sest tulemus on kohe silmaga näha, mõjub ta kuidagi rahustavalt ja pärast on keres mõnus väsimus. Juurde kuulasime mu telefonist muusikat ja vahel siis küsisin emalt huvi pärast, et kes nüüd laulab. Lady Gaga ta tundis ära, aga Michael Jacksoni ja HU? ajas südamerahuga sassi, haha. 
Vahepeal tuli naabrinaine juurde ja hakkas meile rääkima oma lapsest ja lapselastest ja kõigist haigustest, mis neil ja temal endal on kunagi olnud. Jumal tänatud vaktsiinide eest. Igatahes natuke morbiidne tundus see kõik kokku.

Vanaema juures on muidu tore, aga see klassikaline teema, kui palju ja mida sa sööd, on ikka õhus. Mulle oli ta teinud kahte eri sööki, seega mina võtsin kaks portsjonit, kui nemad ise sõid ühe, ja ikka oli vähe! Jumala eest, ma ei jõua rohkem. Miks temal on õigus võtta täpselt niipalju, kui ta tahab, aga külalistel on nagu kohustus kõik liuad ja kausid tühjaks teha? Kui ise hakata vastu suruma, et söö ise see viimane hapukapsas siit ära, mis seda järele jätta, oleks vastus kohe: "Oi ei, mina küll ei taha!" 
Mina ju ka ei taha.
Ning jah, ma söön oma tatart kahvli, mitte lusikaga, ja ma ei pane oma kohvi sisse suhkrut või saia peale võid, aga miks see kedagi teist kuidagi solvama peaks?

Madisoni maakonna sillad

Käisime sadamateatris, "Madisoni maakonna sildu" vaatamas. Ehkki ma ei mäleta, millal viimati sai käidud, ja iseenesest oli mõnus kogemus, siis see etendus minu jaoks ei töötanud. Esiteks on mu meelest üldse raske teema valitud, mida teatrilaval etendada. Ema arvas just vastupidi, et sellist klassikalist lugu on raske halvaks mängida. Arvamuste paljusus :D

Peategelane Francesca oli Külliki Saldre. Minu jaoks ei töötanud. Hannes Kaljujärv müstilise rännumehena, kes pidi olema pikk ja sitke - no nii mööda kui mööda. Ta ei olnud sellesse osasse üldse sobiv. Ainsana meeldis mulle Jüri Lumiste Francesca abikaasana ja Maria Soomets nende tütrena.

Kaugel sellest, et lõpus vaikselt taskurätikusse nutta, olin ma päris rõõmus, kui see läbi sai.

Ära ületa piire

Liis hakkas nutma, kui ma talle kaardi üle andsin, ja ütles, ma rikkusin oma tobedustega ta sünnipäeva.

Johnny Deppi film, mida me Mariliga vaatamas käisime, Transcendence või eesti keeles Piire ületades, oli selline... kummaline. Polnud väga halb, aga hea ka mitte. Ma istusin pärast filmi lõppu natuke aega toolil ja olin nagu malakaga pähe saanud, sest lõpp oli lihtsalt nii imelik. Mitte heas mõttes. Johnny ise on ka nagu oma sära kaotanud. Kunagi kõik armastasid teda ja nüüd on kõik parimal juhul leiged. Ta räägib ka kuidagi nii naljakalt, ikka nagu kapten Jack Sparrow maneeridega, nagu oleks kergelt pilves. 

Lähistroopika

Ma alati arvasin, et Liis mõtleb seda välja, et ta korteriperenaise kass on kuri ega salli võõraid. Mõtlesin, et ta äkki ei peaks looma jalaga lööma ja kõik oleks korras.
Igatahes, kui reedel seal ööbisin, sain selgeks, et see kass on tõepoolest saatanast. Suur ja hall nagu tolmuhari, ning kui ma tast mööda läksin, sisises mu peale, võttis hoogu ja lõi mööda joostes mulle käpaga pats. Ja sisises kaugemalt veelgi ning ma ausalt kartsin, et ta hüppab mulle näkku.

Ühe korraliku sõbraliku Pääri vastu selline tolmuhari ei saa.

Muidu oli reedel hästi tore. Alguses plaanisime Feel Good Music Caféd, aga see oli esiteks täiesti inimtühi ja teiseks oli seal jube muusika, nii et läksime hoopis Atlantisesse. Hea muusika ja palju välismaalasi ja laval tegid lihavõttejänkud šõud. Mul oli kohe nii tore olla, et pärast terve laupäeva valutas pea. Liigsest kainusest.

Mune me emaga ei värvinud, aga küpsetasime hoopis õunakoogi ja käisime surnuaial. Õhtul käisin jooksmas ja ma ei saa aru, mul läheb iga korraga võhm viletsamaks. Või tahtejõud väiksemaks. Ma olin kohe täitsa surnud.

Nüüd tulin häälega linna ja mingi koer tahtis tee peal mind tappa. Ilmselt on asi minus ja loomad lihtsalt vihkavad mind... Aga autojuht oli hästi energiline ja elegantne Pärnu naine. Üks selliseid toredaid vestlusi.

Nüüd lähme Mariliga kinno! Johnny Deppi uusim film, mis selle nimi oligi...Mingi ulmekas. Ja nii soe on! Ma naudin lühikesi käisi, lahtisi kingi ja päikseprille.

Mitte-nii-suur-reede

Kuna ma üks kord oma esimese host-pere juurde tagasi läksin, on mu aju nüüd segaduses ja ööst öösse näen unes, kuidas ma lähen tagasi oma teise inglise pere või hoopis prantsuse pere juurde. Inglise pere puhul olen unes mõelnud, et issand, mitte jälle need lapsed... ja prantsuse oma puhul, et tore on jälle Milat näha, aga et mul hakkab seal pisikeses jumalast hüljatud külas ikkagi igav.

Ja ärgates olen nii segaduses, et mis mõttes ma ei läinudki tagasi? Iga pere juures elatakse ikka kaks korda. Et ring saaks täis või midagi.

Eile oli mul nii igav, et sulatasin lambist külmkapi üles ja puhastasin ära. Seda kõike arvesse võttes on vist hea, et täna välja saan, lähme Liisu ja Mariliga Liisu sünnipäeva tähistama. Wohooooooooooooo! Hoia alt, Tartu!

Hea huumori piirid?

Kivisaar väljendas oma mõtteid.

Ma kuulsin seda kohta eile Sky Plusi hommikuproksist, ja mäletan, et ütlesin valjusti: "Kivisaar, nüüd oleks õige aeg vait jääda...", aga ta jutustas rõõmsalt edasi. Selle kuulamine oli nagu rongiõnnetuse pealtvaatamine. Issand jumal, sa oled raadiosaates, sa oled avaliku elu tegelane, sa ei saa endale lubada sellist huumorit, nagu lubaksid sõpradega õlleklaasi taga. Sind kuulab pool Eestit.

Ükskord mitu aastat tagasi oli neil proksis uudis naiste piitsutamise ja kividega surnuks loopimise kohta kuskil islamiriigis, ja Kivisaar tahtis vist ka midagi muud öelda kui "Oi kui kahju". Temalt oodatakse siiski midagi teravmeelset... Nii ta hakkaski mõtlikult arutlema, et räägitakse küll neist piitsutamistest, aga on keegi neid kunagi pealt näinud? Neid võiks ju Youtube'i panna. Selle koha peal mõtlesin tookord, et no mida kuradit? Tõsiselt?? Kui sul ei ole midagi tarka öelda, ära üldse ütle. Ära kommenteeri. No ei saa igast asjast head nalja, ja seesugused väljaütlemised pole kohe kindlasti naljakad.

Mul on meeldiv komme vahetevahel näuguda, kui keegi minu kõrval telefoniga räägib. Miks see komme teistes ärritust ja tapmisähvardusi esile kutsub, ma ei tea. Arvatavasti on nad kadedad, et ise nii hästi näuguda ei oska. 

Ema rääkis telefoniga ja mina tegin õige vaikselt näu, sest ei tahtnud peksa saada. Päär vaatas mulle nõutult otsa ja küsis valjusti kassikeeles: "MIDA sa ütlesid?", nii et ema vestluspartner küsis teisel pool, kas ta tirib õige kassi sabast.

Eesmärk pühendab abinõu!

Enne "Võta või jätat" küsisin emalt, palju tüüp siis tema meelest võidab. Ise pakkusin 500 ja ema pakkus 1000. Ja mängu lõpus, kui alles oli ainult kaks kohvrit, olidki nendeks 500 ja 1000. (Ema võitis ja tüüp sai 1000 euri.) Kokkusattumus? Kas tõesti? Mina igatahes panin meid juba Venemaa selgeltnägijate tuleproovi kirja.

Raamatuid

Lugesin läbi kolm raamatut: "Minu Soome", "Teater" ja "Kas süda on ümmargune? 2. osa". Kõige parem oli kindlasti Maughami "Teater". Olen Maughamilt varem lugenud "Inimorjusest", mis mul endiselt meeles kui üks parimaid raamatuid üldse. Tal on väga hea stiil ja tema tegelaskujud tõmbavad kaasa. "Teater" räägib kuulsast näitlejannast ja tema suhetest. Algul mõtlesin, et tegu on mingi traagilise looga, kus näitlejanna ühe noore poisi pärast oma täiusliku mehe maha jätab - või ehk tuleb kuskil ette mõrv. Tegelikult osutus lugu hoopis natuke naljakaks ja irooniliseks ja eriti head olid dialoogid. Kui näitlejannal noore poisiga asi hapuks läks, tegi ta hoopis kõik, mis sai, et tüüpi ja tema sõbrannat delikaatselt põhja vedada. Varastasime emaga seda raamatut kogu aeg üksteiselt ära ja kaotasime teise lugemisjärge ka, ja siis kogu aeg käisime ringi ja rääkisime, et nii hea raamat.

"Minu Soome"... Nojaa... Soome on ikka natuke huvitav, kuna naabermaa ikkagi. "Minu Soome" jättis mind pigem külmaks, sest polnud kuigi kaasahaarav. Eks tegu oligi autori Soomega, mitte tingimata selle osaga Soomest, mis mind huvitanuks. Mulle oli vastukarva ka üldistamine. Ikka igas sellises reisiraamatus tahetakse kohapealset rahvast määratleda. Kasti panna. Et see rahvas on selline, vastupidi eestlastele. Oi, kus need eestlased saavad tavaliselt vastu päid ja jalgu, täiesti teenimatult. Üldiselt on inimesed igal pool samasugused, leidub igasuguseid tüüpe. Olen kohanud vaikseid itaallasi, väga reserveeritud prantslasi, eriti jutukaid sakslasi...laagris, kus ma suvel käisin, olid poolakad, eestlased, itaallased ja prantslased, ja eestlased olid seal julgelt kõige aktiivsemad. Nii näiteks.

Selline üldistamine aga, et soomlased on eriti endassetõmbunud, vedas autorit ennast alt, sest teises peatükis väitis ta näiteks, nagu oleks nad eriti temperamentsed. Siis jälle, et oi, kui sõbralikud on sommid (küll meil oleks siit palju õppida) ja mujal, et päris rassistlikud. Nojah, ei veagi välja, sest nad on nii üht kui teist ja kolmandat ka veel. 

Ma ei taha liiga karm ka selle raamatu vastu olla, sest ega ta üldiselt halb ei olnud, oli ka muigamapanevaid kohti ja huvitavaid tähelepanekuid.

Ja viimaseks, Epp Petrone "Kas süda on ümmargune? 2. osa". Olin seda juba nii kaua taga otsinud, aga rampsides olid peale ilmumist järjekorrad. Igatahes seda võib öelda, et sain ta päevaga läbi ja öösel ei saanud isegi magama minna, sest selleks oleks pidanud raamatu maha panema... Ma ei kujuta ette, kuidas nendesse südame-raamatutesse suhtuvad need, kes pole Petrone-fännid, ja kui palju see teema neile huvi pakuks, sest pmst on tegu Epu isiklike mälestusega. Peaaegu nagu päevik. Aga mina olen fänn ja mulle oli nii see huvitav, oli ka esimene südame-raamat. Ja kogu teema kunagise Robinsoni-tõsielusarja telgitagustest oli hea. Üle viskas ainult petmise-teema ja jutt tüübist, kellega autor oma kunagist abikaasat pettis. No juhtus, siis juhtus, mis sellest soiguda? mõtlesin ma pärast kahesajandat korda.

Karu.

Tuhat ja üks poni

Meie emaga ei aja kunagi tühja loba. Me oleme kas vait või ajame täisloba. Nagu Ridcully...
Näiteks jalutame ja hakkame millegipärast rääkima ponidest, sest üks pere siin lähedal pidas ponisid. Ja kuidagi - võimatu on jälgi ajada ja meenutada, miks - hakkasime kõigisse eesti telesaadetesse "poni" sisse pikkima. Ponipidu. Ponivillak. Kättemaksuponi. Parim poni. Seitsmesed ponid. Me armastame ponisid! Ponivisioon. Aktuaalne poni. Äraponija. Ponipealtnägija. Ponilaev. Poni võim. Viimane poni. Ponitunne. Punased ponid. Tuhat ja üks poni.

Ma võiks lõpmatuseni edasi minna. 

Ning hommikul panin talle tema puhta pesu ja sokid diivaninurgale, et ta saaks need kappi panna. Ema aga peitis need kahe diivanipadja alla ära, et neid näha poleks, ja jooksis naerdes minema. Need on ikka veel seal, ja praegu on juba õhtu. Milleks kõigeks laiskus võimeline on....

Maotee

Käisime emaga apteegis. Ema ja mina. Apteegis käisime. Ja seal nägin kummelitee, maksatee ja muude toreduste kõrval ka maoteed. Huh, mis kujutluspildid mul sellega kohe tekkisid, maopead tassis ja muu sarnane. Võtsin paki ja kiljatasin, et koostises ongi kuivatatud rästik. Ja ema vaatas korraks sinnapoole! Hahaa!

Tüngad ongi need väiksed asjad, mis teevad elu elamisväärseks. Kui näiteks kass kappi hüpates kuhugi takerdub, olen ma terve päeva rõõmus.

Minu arvates on see ohtlik

Vaatasin eelmisel nädalal Pealtnägijast Lea Liitmaa lõiku ja mu nägu tõmbus üha rohkem krimpsu. Minu arvates on selline sõnum ohtlik. Esiteks, selgeltnägijad ja inglid ja muu parajama ei ole päris. Kui sul avastatakse vähk, siis on ülimalt oluline ennast päriselt ravida, mitte suurte sõrmuste ja musta silmameigiga nõidadelt seansse hakata võtma. Inimesed on selle tagajärjel ära surnud, et nad tavameditsiinist loobuvad ja nõidade juurde lähevad.

Seda kõike üleriigilises saates levitada on ohtlik. Proua sai terveks siiski tänu opile ja kiiritusravile, mida ta kalli raha eest Saksamaa erakliinikus endale lubada sai. Küsimusele, miks ta siis oma uskumuste kohaselt ainult alternatiivravile ei lootnud, vastas ta, et ei saanud riskida, ta lapsed on liiga väikesed. Samas lõigus väitis ta, et oli seda vähki endale ise soovinud, see oli väärtuslik õppetund ja ta ei oleks sellest mingi hinna eest loobunud. Nii et tegelikult küsisid sa endale selle ise? Panid ise oma lapsed olukorda, kus neil oli suur võimalus emast ilma jääda?

Vabandage mind, aga see on lihtsalt nii rumal.

Saate lõpus mainiti, et naiselt on varsti raamatut oodata. Väike meediakära, et müüginumbreid suurendada?

Kõrvitsasupp

Nägin reedel Tiinat, Marilit ja Timmot. Käisime Dedi kohvikus kaupsis, kus, nagu ma hiljuti avastasin, saab endale ise värske salati segada, endale meeldivatest asjadest nagu puuviljad, pähklid, seemned ja juust. Mm, kui hea.

Kui me Liisuga antikvariaadis sobrasime, leidsin posu vanu Tähekesi ja näitasin neid Liisule. "Vaata, Tähekesed!" 

Lehitsesin neid ja meenutasin lapsepõlve. Liis vaatas natuke aega ja ütles siis hämmastava läbinägelikkusega: "Mäletad, kunagi oli selline ajakiri nagu Täheke?"

Ma itsitasin ainult kaks minutit järjest.

Eile tulime Liisuga vanaema juurest, kus me külas käisime. Sai hästi süüa nagu alati, ja me isegi magasime öösel hästi, mida ma tavaliselt võõras kohas ei suuda. Kui me sinna sõitsime, astus bussi nagu muuseas ka Tiina. Jah, see buss sõidabki Tabiverest läbi, aga milline naljakas kokkusattumus, et istud suvalisse bussi ja sisse astub ka su parim sõbranna.

Tegin endale kõrvitsa-porgandisuppi. See ei kõla üldse hästi ning mõni aeg tagasi poleks ma ise ka midagi sellist maitsvaks pidanud, aga Prantsusmaal tegi mu host-isa üheks õhtuks porgandipüreesuppi, mis mu üllatuseks üldsegi halb ei olnud, ja Inglismaal tegime host-emaga püreed kaalikatest, porganditest ja pastinaagist, juurde lisatud kõvasti koort ja ema poolt hästi maitsestatud, mis viis keele alla. Lapsed, teadagi, ei pidanud sellest suuremat, aga meie kaks olime vaimustuses. Nüüd ma olengi püreeusku. Minu enda oma jäi natuke tükiline, sest mul ei ole saumikserit, aga ükskõik. Lisasin natuke küüslauku ja kohvikoort ja riivjuustu ning peale panin röstitud saiatükke. 

Päär jooksis just teise tuppa nagu metsik hobune, ja peatus seal lõõtsutades. "Jookse!" hüüdsin teise tuppa, ja ta tuli sama hooga tagasi ning raputas mulle pead. Sellise suhtumisega me küll olümpiale ei jõua.

Ära kunagi jäta peale tõusmist voodit ära tegemata, sest muidu teevad igasugu elukad sinna pesa.

Kao minema....ma magaaaan...

Tulnukas

Christophe saatis mulle pildiseeria, mis näitab, kui võimatu on minust pilti teha. Esimesel kahel mu nägu lihtsalt ei jää peale, nagu mõnel tulnukal. Teed küll foto, aga pärast ilmutades on näo kohal valge laik. (Lisan, et minu ees ei avane kunagi automaatsed uksed. Sest mul puudub kehatemperatuur.)

It has no face!

Ja alles siin ma märkasin, et ta üldse üritas pildistada. "Oh no you don't!"

...

Aga eile käisime Liisuga linna peal: kaltsukates ja antikvariaatides sobramas, söömas ja kinos. Põikasime ka Kaupsi osturallilt läbi, aga seal oli meie mõlema jaoks liiga palju inimesi ning otsustasime teiste jaoks olemise kahe inimese võrra lahedamaks teha.

Söömas käisime Asian Chefis, kus ma olin esmakordselt. Algul kahtlesin, aga mõtlesin, et samas hiina toit mulle ju maitseb... Ja see oli julgelt üle tüki aja parim söögikogemus! Võtsin köögiviljadega nuudlid ja palusin seeni juurde lisada, mis pidi olema väikese tasu eest. Need olid imemaitsvad! Ma ei jätnud grammigi järele. Liis võttis stir-fried köögiviljad, nii et saime isekeskis vahetada. Ettekandja oli eriti meeldiv, teendindus kiire, küsis, kuidas maitseb jne, ning lisaks selgus maksma hakates, et nad ei soovinud seente eest mingit lisatasu. Selle eest jätsime väikese tipi (mis minu puhul ütleb palju, kuna ma olen tavaliselt väga kitsi). Soovitan!

Ja kinos vaatasime sellist noortekat nagu Divergent (Lahkulööja). Täitsa hea oli, põnev ja tempokas. Palju võitlus- ja trennistseene ning kõik kohad lihaselisi noori täis. See tekitas mus tahtmise endale ka musklid hankida. Seega, kui mu buss kell kaheksa Puhja jõudis, läksin peale seda kohe jooksma. Väga oleks tahtnud end teleka ette kukutada ja melonit süüa, aga minu parem mina sai seekord võitu... mida ei juhtugi nii sageli. 

Pealegi igatsesin ma seda lihastevalu tunnet, aga mul polegi täna midagi valus. Kurat.

Kuidas oma juuksuril juhet kokku ajada

Alustasin eile hääletamishooaega. Oli ilus ilm ja ma marssisin enesekindlalt selle kohani, kus ma tavaliselt hääletan. "Saan kindlasti esimese auto peale," oli mul juba ette tunne. Ja oh imet, pruukis mul vaid pöial püsti ajada, kui juba üks auto peatus! Juht oli üks hästi kena viljandi naine, kellega juttu jätkus terveks teeks. Ta poeg käib Treffneris. Pidin märkima, et ma olen Treffneri inimesi alati natuke kartnud, sest nad pole mitte ainult eriti targad, vaid ka aktiivsed. Nad teevad kõike ja teavad kõigest kõike.

Liiga palju minu jaoks.

Siis astusin oma tavalisse juuksurisalongi Raekoja platsil. Ma arvatavasti ei vaevu mitte kunagi enam uut otsima, sest harjumuse jõud on suur. Samuti ei vaevu ma mitte kunagi aega kinni panema, vaid astun niisama sisse. 

"Tere, ma tahaks juukseid lõigata," ütlesin kenasti.

"Ei saa!" käratas parajasti ametis olev juuksur. "Näete ju, et mul üks ootab." Ta osutas toolil ajakirja lugevale vanadaamile. 

Ma ei ehmunud ega solvunud ka mitte, sest see juuksur on alati selline. See on osa tema, hm, sarmist. Kord, kui tema mul juukseid lõikas, oli see natuke hirmutav kogemus.

"Aga millal ma võin tagasi tulla? Või võin siin oodata?" küsisin.

"Kella kahest tuleb teine vahetus, nii et tulge siis tagasi. Mina küll ei saa võtta."

Selle peale pakkus nurgast teine juuksur vaikselt, et tema lõpetab oma kliendiga ja peaks mind jõudma ette võtta küll. Ma juba tunnetan seda hierarhiaredelit seal salongis: kuri naine alati kamandab ja käsutab kõiki, ja kõik teised püüavad kuidagi laveerida.

Istusin siis tooli ja šokeerisin vaest naist teatega, et ma ei mäleta, millal viimati professionaalselt juukseid lasin lõigata. Et teen seda tavaliselt ise. Ta ohkas empaatiliselt.

"Ja tukka lõikan ka ise," lisasin. "Võite ette kujutada, mis sellest välja tuleb. Üks silm on veel kinni, et karvu silma ei läheks..."

Ta tahtis teada, kas olen lasknud triipe teha. Kõik küsivad seda, aga mul on vaid päike pleegitanud. Mina püüdsin vestlust ülal hoida tavalise küsimusega, et kas tal on kunagi keegi palunud oma pikad juuksed maha lõigata ja siis poole pealt nutma hakanud?

Ta ei osanud kuidagi vastata ja pritsis mind parem kättemaksuks kuus korda pritsipudelist otse silma. Ettekäändega, et märga tukka on parem lõigata. Mul olid läätsed silmas ja hoolikas meik tehtud ning üle jäi vaid vaikselt puristada...

Hahahaa, mind sa ei murra!