Hüvastijätuõhtusöök

Käisime äsja õhtusöögil, üks mehe sõbranna ja töökaaslane oma tüdruksõbraga kolib Eestist ära ning see oli nende hüvastijätuistumine. Nemad ongi need, kes Kauri hoidsid ja lubasid ka edaspidi hoida, mistõttu meil mehega nüüd kahju, et lapsehoidjad kaotasime. Nad on mõlemad Kauriga nii head, väga päikselised inimesed, Kaur aina naeratas nende seltsis.

Mul on ka niisama kahju, et nad ära kolivad. Nad on iraanlannad ega plaaninudki Eestisse igaveseks jääda, aga ikkagi kaotus meile. Need korrad, kui oleme koosviibimistel olnud, on minul igatahes väga tore olnud. Ja üks neiu jõudis isegi eelmisel kuul minu sõbranna Heleni lühifilmis osaleda, mina soovitasin teda sinna.

Õhtusöök ise oli Mimosa restoranis Nõmmel. Olin seal ka varem käinud ning see on ilus, päris uhke eramaja tüüpi resto. Üleval ja all istumisruum ning kokkuvõttes tunne, nagu sa oleksid kellegi elutoas. Mina võtsin salati praeseentega, mis üllatavalt hästi maitses. Ma tavaliselt väljas kunagi ei telli salatit, sest tahan tavaliselt midagi täitvamat, aga ehk peaksin alustama. Megahästi oli maitsestatud, oli palju krõmpsuvat rohelist, röstitud seemned peal ning kõrval praekartulid, mis küll enamuses Kauri kõhtu kadusid. Kaur, vaatamata sellele, et talle enne minekut kodus juba õhtusöögi andsin, vitsutas julgelt teise õhtusöögi peale. Oleme temaga juba mitu korda väljas söömas käinud ning seni on kogemused küll üsna positiivsed. Ta käitub kenasti, vaatab huviga enda ringi ega karju ilmaasjata, kui vaid kogu aeg toitu talle ette anda. Ära sa jumala eest kümnesekundilist vahet tee, siis on kuri karjas:D Samamoodi käisime Mirjami ja isaga eelmisel nädalal F-hoones lõunatamas, nii et Kaur kaasas oli. Jälle ta käitus kenasti. See on päris kena ikka, et saame temaga muretult väljas söömas käia ega pea stseene kartma. Ainus asi, mida meeles pidada, et oma lisasnäkid ja veepudel peavad kaasas olema. See aeg, mis toitu ootame, oleks muidu hukatuslik ja täielik stseen. Kaur teab, et kui ta juba söögitoolis istub, on tal täielik õigus oodata süüa, ja jumal aidaku neid, kes talle seda otsekohe ei serveeri.

Lisaks sööb ta ära sinu taldrikult kõik parimad palad.

Täna oli igatahes väga meeleolukas. Võtsin ka latte, mis oli meeldivalt lahja ja soe ning maitses nii hästi. Võin nüüd jälle lattesid juua, ilma et vastu hakkaks, millest on nii hea meel! Igatsesin kohvi. Olen endale kodus paar korda ka kofeiinivaba kohvi ja lattet teinud ning enam ei aja öökima. Jei!

Laupäeval algab mul juba 14. rasedusnädal, sellega koos ka neljas raseduskuu ja teine trimester, mil peakski kergeks ja heaks see eluke minema. Iiveldus loodetavasti kaob, kõht pole veel eriti raske ega suur, energia pidi tagasi tulema...Loodan siis ka kord nädalas trenni jõuda ja vaikselt end aktiivsena hoida. Kolmandik rasedusest on nüüd kantud!

Küll on mõnus olla. Mees tõi meid koju ära ja kiirustas ise kellelegi serveriga appi. Mina jätsin Kauri vanni vahele, panin ta otse potile, kus ta tegi täna kolmandat korda kaka - ja teist korda ilma mingi eelneva märgita, lihtsalt potile pannes kakab, mis on minu arvates väga hea märk ja näitab, et ta seostab potti kakamisega - ilmselt kaks õhtusööki avaldas oma mõju ja kuskilt pidi midagi välja hakkama tulema. Siis sai Kaurike magamiskotti ja tuli minu sülle õhtupudelit jooma. Teatud viisil tunnen ma teda pudeliga toites isegi suuremat lähedust kui rinnaga toites. Rinnaga toites olin ma tihti ise samal ajal telefonimaailmas, sest last toetavad mul hoolikalt sätitud padjakuhjad ja käed on vabad. Nüüd pudeliga hoian ma ühe käega juba pudelit ja teine on ka kuidagi rohkem tema ümber ja ma reaalselt vaatan viisteist minutit, kuidas ta sööb. Tema pontsakaid sõrmekesi, siniseid silmi, mis vahetevahel mõtlikult minu omi otsivad, tema vaikselt sipsivaid jalakesi. Ma armastan seda väikest poissi nii-nii väga, et ta saab päevas tuhat musi ja hellusesõna.

(Ütlesin ükspäev mehele: "Kas sa saad reaalselt aru, et meil on poeg?" Mul ikka vahetevahel lööb selle teadmise sisse ja imelik hakkab. "Et tal on pooled minu ja pooled sinu geenid ja kokku tuli täitsa uus inimene?"

Mees hakkas kiiremini hingama ja ütles, et tekitan talle ärevushoo.)

Rinnakordi on ööpäevas nüüd järgi jäänud kaks: üks hommikul peale ärkamist veel voodis, teine pärastlõunal peale lõunaund. Mõlemad käivad hästi ruttu, paari minutiga, ja iga kord natuke värisen oma nibusid selle hambulise hooleks usaldades, sest ta iga kord paraku natuke näksab ka. Olen täitsa rõõmus, kui rind üldse ära jääb. Kauril tuleb praegu üleval korraga kolm hammast, üks on juba lõikunud, kaks kohe-kohe tulevad. Mina oma rinnanibusid sinna hakklihamasinasse enam panna ei taha :D

Ei taha sokke!

Jalutasime-jalutasime, kuni korraga märkasin, et naasklil üks jalg täitsa paljas. Minu uurimise peale pläristas ta valjult suuga. Ega midagi, tagasikäik, kuni sokk tee peal vastu tuli

Ülemise riiuli lauamängude tühjendus... ja kui ta suuri karpe ise lahti ei saa, siis kurdab mulle nördinult

Vaikselt ajab peput püsti

Kaurike on suur sokivastane. Nüüd juba läheb jahedamaks ning ka toas peaks jalad alati kaetud olema, aga Kaur kisub esimesel võimalusel oma sokid jalast ja jätab eri kohtadesse põrandal vedelema. Mis ma teen temaga, paelaga kinni neid ju ei seo. Las siis trööpab paljajalu. Mees ostis talle lausa sipupüksid, mis on selles mõttes praktilised, aga veidi tüütud jalga saada. Aga ilmselt päris talvel peame kasutusele võtma jah, et jalad ikka soojas oleks. Minu jaoks on riiete praktilisus ka äravõtmisel ja selgapanemisel hästi oluline, sest Kaur riietub vähemalt alumisest otsast päris tihti lahti. Kui riidemähe all, siis üle pooleteise tunni see vastu ei pea ning siis on potile minek ja uus mähe. Enne ja pärast uinakuid tuleb ka mähe alati ära ja poti peale minek. Väga harva, et inimene peale tõusmist pissil käia ei tahaks.

Selili olla ei taha Kaur mitte sekundit ka. Iga mähkmevahetus kõlab, nagu kedagi tapetaks. Eile mees tuli poole mähkmevahetuse pealt koju ja oli näha, et ta kisast lausa ehmus. Tuli appi, see nüüd kahe inimese töö. Tean, et selles vanuses lapsed tahavadki ainult istuda/kõhuli/püsti olla, selili vist tundub neile kaitsetu poos või midagi säärast, aga no ausalt...Suur taplemine on iga kord. Hankisin lausa püksmähkmed, et mugavam jalga tõmmata, aga mulle nad väga ei meeldi. Ei sulgu pärast hästi ja üldse bleh.

Üks õhtu käisime kolmekesi jalutamas ja Kaur hakkas sokki jälle jalast kiskuma. "Ei, Kaur!" ütles mees rangelt. "Ei võta sokki jalast."

Kaur piilus teda, näol kerge hämmeldus, üks käsi ikka sokil.

"Ei võta jalast ära. Lase lahti!"

Kaur vaatas issit kerge naeratusega ja lasi aeglaselt sokist lahti. Vaikselt õpib keeldudest aru saama. Kaks minutit hiljem, kui keegi ei vaadanud, ta küll kiskus soki välgukiirul ära ja viskas maha, aga vähemalt hetkes oli aru saada, et midagi ta mõikas.

Söögiajal ka ma olen hakanud keelama, kui ta toitu maha viskab. Kõik, mida ta süüa ei taha, läheb demonstratiivse kaarega põrandale. Ütlen, et ei tohi toitu maha visata, et jätku lihtsalt lauale, kui süüa ei taha, ja ta isegi teeb nii. Lahe näha, et ta natuke saab kõnest aru. Minut hiljem küll vaikselt poetab jõleda tomati või lõhekala üle teise külje...

Kaks teatrietendust

Septembrikuus olen jõudnud lausa kaks korda teatrisse, mis on superskoor. Igatsen vahel väga kultuuriüritusi ja enda tuulutamist, eriti kuna tegin seda varem nii tihti. Mu elu praegu pole raske, aga see on märgatavalt ühetoonilisem kui enne. Mitte miski ei murra konti, kuid kõik on päevast päeva suhteliselt sama. Tõuseme, sööme, mees tööle, pesu pesema, Kaur hommikuuinakule, pesu kuivama, mina lebotan zombipilguga ekraani ees, Kaur üles, kodukoristus, jalutame poolteist kuni kaks tundi, Kauri lõuna ja päevauni, mina lebotan zombipilguga, Kaur üles ja traalib mööda elamist, ootame meest koju.

Siis on tore, kui saab vahel vaimule värskendust ja rutiinist välja. Esimest etendust käisime vaatamas Pärnus Endla teatris. Sõitsime Pärnusse koos minu ema ja õega spasse ning õhtul jätsime lapse nende hoolde ja ise läksime kohtingule. Sõitsime tõuksiga, meid tabas vihm, jätsime tõuksid esimese ettejuhtuva söögikoha ette ja tormasime varju, kusjuures see oli suurepärane ajastus, kuna koht oli meile midagi uut ja toit oli päris okei ning süüa olime just plaaninudki. Ja pärast läksime teatrisse. Juhtus see, mis mul on Pärnus teatrisse minnes juba vana kogemus: etendus jäi ära, sest näitleja haige. Kuskil mujal pole seda olnud, aga just Pärnus juba kolmas kord. Ma ei tea, mis nende Endla teatri näitlejatega on, et nad pidevalt nii haiged on...Üks kord on meil lausa nii kurvalt tagasi ööbimispaika tulnud vantsida, teised korrad on vähemalt etendus asendatud ja midagi muud pakutud. Iga kell lähen vähemalt midagi muud vaatama, mitte tagasi koju. Meie saime siis kogemata etendusele "Noor jää", millele me muidu omal riisikol eal ei oleks pileteid ostnud. Ka pooltühi saal jättis hoiatava mulje ning põhjus vaatajate puudumiseks selgus õige pea: see oli üks suur-suur segapudi ja igapidi päris mööda teatritükk. 

Sisu on järgmine: 17-aastane võõrastütar on armunud oma võõrasisasse, kes teda 4ndast eluaastast kasvatanud on. Sellest juba piisab, et näiteks mina taolist etendust näha ei tahaks. Ma lihtsalt ei kiida sellist asja heaks. Kui kedagi 4ndast eluaastast täiskasvanuks kasvatada, siis ta on täitsa sinu oma laps. Geenid ei mängi seal enam erilist rolli. Siis sa oled tema vanem ja minu arvates on välistatud mingid romantilised tunded siis. Kui need ikkagi tekivad, on tekkija peas midagi valesti.

Seega ei suutnud ma juba algusest saadik etendust aktsepteerida. Mehel oli sama eelarvamus. Ta ei suuda vaadata asju, mis teda nägu krimpsutama panevad, kus tal on piinlik nähtu pärast. Ta samastab end niivõrd ekraanil/laval toimuvaga, et ei suuda igasugu mittemeeldivaid ja piinlikke asju üldse vaadata, piilub heal juhul läbi sõrmede. Vaheajal siis ütlesin talle, et näen, ta piinleb, ta ei pea ju teist vaatust ära vaatama. Mingu kolagu linnas ja kohtume pärast teatri ees. Ilmse kergendusega mees lahkus ja vaatasin teise vaatuse üksi ära. Muuseas saalist oli veel vaatajaid lahkunud.

Võõrasisa Veikko Tääri kehastuses oli lihtsalt tuim tükk. Ta nagu lükkas võõrastütart eemale, aga ei lükanud ka. Ikka huvi oli. Ta oli nagu ilma oma mõteteta tühi anum, mida lükati ja tõugati ja millel endal initsiatiiv puudus. Kahju oli mul selle pere ema ja noorema venna tegelaskujust, kelle elu siis vaikselt pahupidi pöörati. 

Ühesõnaga sisu sisuks. Mind häirisid selle etenduse juures veel tugevasti ka lavastuslikud elemendid. Näiteks oli tagaseinas suur videoekraan, kust ühtelugu muusika saatel klippe lasti. Pere oli mesinikud ja klipid olid siis mesilastest või tilkuvatest meekärgedest, kuigi see teema eriti kogu loo sisuga üldse ei haakunud. Vahepeal toimus laval tegevus edasi ja mina pidin siis vägisi oma pilku suurelt ekraanilt ära kiskuma, et laval toimuvaga kursis olla. Milleks üldse selline lahendus? Minu meelest videomaterjali kasutamine teatris on odav lahendus, lati alt minek. Kui ma tahan videopilti vaadata, saan seda teha kinos või kasvõi kodus. Teatrisse ma tulen just päris elus mängu vaatama. Miks ma pean oma tähelepanu kahe meediumi vahel jagama ja seda killustatuna tundma?

Vahepeal olid klipid ka tegelastest endist. Mustvalged, kus nad äraseletatud nägudega vaikselt vastu vahtisid. Üks klipp lõpupoole oli võõrasisast ja -tütrest suudlemas. Seda oli ausalt öeldes ebameeldiv vaadata. No mida see loole juurde andis? Sellised asjad tuleks ikka laval ära näidata või mõista anda, mitte taga kino teha.

Täitsa lõpus juba lasti lausa lindilt võõrastütre monoloogi. Põhimõtteliselt kogu lõpplahendust meile ei näidatudki, vaid võõrastütar seisis laval ja tema hääl kõlaritest rääkis, mis oli juhtunud, mis siis edasi sai, ja siis, ja siis... Näidake seda meile, ärge rääkige! See ei ole ju teater.

No tõesti.

Kui pärast mees küsis, kuidas lõppes, ma ei osanud vastata. Ma tõepoolest ei saanud aru, kuidas see etendus lõppes, see oli minu jaoks segane. Plaksutada suutsin ma vaid paar korda. Rahvas viisakusest plaksutas näitlejaid veel tagasi, mida mina ei suutnud teha. Kui ma oma kiitust väljendan, siis peab see tulema südamest, mitte viisakusest. Antud juhul peaks kogu trupile ja lavastajale andma tagasisidet, et seekord on küll millegi päris halvaga hakkama saadud. 

Huvitav, kas neil on sisimas endal ka piinlik? mõtlesin ma kummardavaid näitlejaid silmitsedes.

No nii. Aga vähemalt teine etendus, "Pangalaen" Draamateatris läks minu jaoks rohkem täkkesse. Vaatasin seda täitsa üksi ning olin etendusele piletit otsides tõesti uurinud, kas mulle see võiks meeldida. Ei taha enam hea õnne peale vaatama minna, kuna olen leidnud, et mul on raske leida teatrietendust, mis meeldiks.

"Pangalaen" oli juba seitsmendat aastat laval ja saal oli endiselt täis, mis on alati hea märk. Osatäitjaid oli ainult kaks, Hendrik Toompere ja Priit Võigemast. Seal ma sain tõepoolest palju naerda, eriti esimese vaatuse ajal. Teine vaatus oli pisut nõrgem, kuid siiski ka vaadatav. See oli suur situatsioonikomöödia, võimendatud naljakate žestide ja "Armastus kolme apelsini vastu" tüüpi naljadega. Selline klassikaline teater, kus näitlejad ise oskavad lugu edasi anda, ei ole vaja taha ekraanile kino teha.

Aga väga edukas september mul ikka olnud, ka kinno olen mitu korda jõudnud. Raha pole enam mõhkugi, aga elamusi sain!

Vahel tuleb ikka ära käia

Üks väike tegelane on viimastel öödel hakanud umbes seitseteist korda ärkama, kordamööda käime siis teda rahustamas. Tal tekkinud uus tendents, kus ta laseb end rahustada ja heidab pikali tagasi, mispeale rahustaja heidab ka mõnuga teki alla, aga minut aega hiljem tõuseb Kaur uuesti istukile, haarab oma voodivõrest ja hakkab lobisema. Tal ei ole midagi viga, aga ta on lihtsalt superärkvel ja arvab, et me peaksime ka olema. Püüame piimaga öösel tema rahustamist tagasi tõmmata ning teda magama saada pigem lihtsalt süllevõtmise, paitamise, luti, veelonksuga. Vahel õnnestub, vahel mitte. Tegin otsuse, et rinda ta enam öösiti üldse ei saa. Eile öösel siis oli esimene kord vist, kui ta öösel rinda pole saanud. Pudelitäie piima tarbis ta erinevate ärkamiste peale ära ja kell oli neli. Mina paitasin teda ja palvetasin, et ta nüüd rahule jääks, aga ta kääksus edasi. Loogiline variant oleks olnud pikali heita ja ta rinnale tõsta, aga ma ei teinud seda. Kunagi peab see ju lõppema ning öösel võib see olla talle täitsa motivaator ärkamiseks. Võib-olla kui selgeks saab, et rinda enam öösiti tulemas pole, ei ärkagi enam enne hommikut.

"Viska ta mulle siia," ütles mees voodist. "Annan talle piima ära."

"Mida ma siis sinu meelest just tegin?" sisistasin ma.

"Kurat..."

Lõppeks mees läks Kauriga elutuppa ja sai ta magama pead masseerides, absoluutselt ilma toiduta, mis oli suur võit. Mina jälle laiutasin suures voodis.

Aga eile oli küll üks nõme päev. Juba hommikul algas, kui mina pahandasin, et äsja vahetatud lina oli minu poole peal Kauri pudelipiima täis ladistatud, mees oli lasknud tal sellega seal mängida. Voodipesu vahetamine on paras tegu ja mul on niigi pesu meeletult. Puhisesin mööda elamist. Siis nägin, et mees on kurb, ja palusin andeks. Lina ei hakanud vahetamata, vaid lasin tal lihtsalt ära kuivada nagu metslane. Aga sel hommikul pidi meil veel olema pannkoogihommik, kuhu külla pidi tulema mehe sõbranna oma beebiga. Mees oli hullult vaeva näinud ja eelmisel õhtul pannkoogitordi valmistanud. Nüüd mina olin ka veidi stressis, sest Kaur kääksus ega jäänud hommikuunele ning siis paistis jäävat alles veidi enne külaliste saabumise aega. Püüdsin kodu veidi koristada. Siis selgus, et nad ei tulegi, sest olid ära unustanud. Väikese lapsega kodus on igasugused külalised lisastress, sest kunagi ei tea, kuidas laps käitub. Mul on alati pinge peal, ja olen ka mitu korda külaliste ees pisaraid valanud, kui Kauril viril päev. Aga nüüd oli kogu see asi üldse ilmaasjata, ja mees ka tujust ära, et oli eile niisama vaeva näinud. Siis läksime veel tülli, sest ta andis mulle Kauri pudelipiima absoluutselt liiga kuumana. Ma ütlesin, et laps kõrvetab end ära ning ma ei anna talle sellist piima. Läksime vaidlema, milline on õige temperatuur, sel ajal kui Kaur nälga kurtis. No mina olen talle küll andnud õrnalt sooja piima, sest minu rinnapiim loomulikult ei ole kuum, vaid ongi kergelt soe. Kui mees on andnud laavat, siis on mul tõsine mure. 

Igatahes oli ustega paugutamist ja hääle tõstmist ning mina jäin Kauriga pisaraid valama. Mis sest, et mees kohe tagasi tuli ja vabandust palus, mul ei olnud siis enam kõnetundi. Ma tõmbun endasse ega taha tükk aega rääkida ega midagi arutada, tahan lihtsalt üksi olla ja seedida.

Siis hakkasin jalutama sättima ja mees pani Kauri valmis, tundudes, et tuleb meiega kaasa. Ütlesin, et ainult mina ja Kaur tahame minna, ma ei tahtnud kellegagi suhelda. 

Ühesõnaga pärastlõunaks leppisime ära, aga ma olin terve päeva tujutu ja vaikne. Nõme päev oli. Õnneks õhtul tegi Helen enda juures väikse sünnipäevaistumise. Oli tunne, et no üldse pole energiat end sinna vedada, aga õnneks ikka läksin, ja väga õigesti tegin. Võtsin kesklinnast lilled ja jalutasin trammi pealt läbi sügisese Kadrioru Heleni poole. Nii hea oli teisel lainel olla ja mitu tundi sõpradega lobiseda. Vaatasin kadedalt, kuidas teised veini jõid. Nii umbes aasta pärast saan mina ka jälle...

Tagasi koju jõudes olin kohe parem inimene, lõdvestunud ja rõõmus.

OSCAR-testi tulemused

Käisin ultrahelis ära, olin enne ikka päris närvis. See on selline tähtis hetk, kus selgub, kes mul üldse kõhus pesitsenud on. Enne ju mitte midagi muud ei tea, kui et loode seal on ja süda lööb, aga kas kõik 12ndaks nädalaks on ka normaalselt välja arenenud?

Mees oli enne väga rahulik ja ütles, et kõik on kindlasti korras. 

Kõigepealt mõõdeti mul vererõhku, mis oli ilus ja madal nagu alati. Siis määriti kõht  geeliga kokku ja ekraanile ilmus üks liigutav ja siputav kogu. Seal ta oligi, meie beebi! Kõik oli täpselt nii, nagu peab. Arst oli sõbralik ja professionaalne, muudkui ütles teisele tehnikule organite nimetusi ja ning vahepeal rääkis ka mulle, mis toimub. Ta ütles mitme asja kohta, et ilus või väga hea. Mul oli vaikselt pisar silmis, sest see tunne, näha seal ekraanil oma beebit, on lihtsalt imeline. See teeb kogu raseduskogemuse nii palju reaalsemaks. Ja ta oli siis alles 6 sentimeetri pikkune, aga ometi täitsa beebikujuline. Kõik tähtsamad asjad on juba välja arenenud. Miniatuurne beebi. (Ultrahelipilt on suurendusega.) Näha oli käekesi, mida ta näo ees hoidis. Lausa nii kangekaelselt hoidis, et arst palus mul korduvalt köhatada, et beebi end liigutaks - vaja oli saada pilt ninaluust ja kuklavoldist, kas need on ikka ilusti arenenud ja õiges mõõdus - mõlemate puhul annaks erinevus normist märku kromosoomihäirest. Eks ma hoidsin ka seal siis hinge kinni. 

"Käes!" ütles arst võidukalt. "Tubli laps!" Ta näitas mulle ekraanipildi pealt ilusat normaalset ninaluud ja kuklavolti. Nabanöör pidi ilusti jooksma ja no üldse kõik oli täpselt nii, nagu peab. Mult päriti, kas soovin sugu ka teada. Soovisin. Olin küll mänginud mõttega, et jätta see sünnihetkeni üllatuseks, aga enda kärsitust tundes ma teadsin, et ma seda ei suuda. Ma pean alati kõike kohe teada saama. Olin ka enne narrinud meest, et ilmselt arst oskab mulle juba aimu anda, kes beebi tõenäolisemalt olla võib...siis mina tean midagi, mida mees ei tea. Mees oli mulle skeptiliselt otsa vaadanud. Ta tunneb mind ja teab, et keskmiselt kaks sekundit suudaksin seda saladust tema eest hoida.

"Noh, ta on veel nii tilluke," ütles arst, "aga väga-väga tõenäoliselt...no üheksakümmend protsenti...on siin tüdruk."

Ma ohkasin sügavalt ja tundsin jälle pisarat. Ma oleksin väga rahul ja õnnelik olnud ka poisist kuuldes, ilmselt teeb lihtsalt lapse soo teadasaamise beebi olemuse kuidagi konkreetsemaks ja sa tead juba, kuidas tema poole kõhus pöörduda, kuidas temaga rääkida ja kuidas temast mõelda. Igatahes oli mul nii hea meel ja korraga tundus mulle, et just tüdrukut olin ma ju tahtnudki. Poiss meil juba on ja mehel on ka vanem poeg veel, nii et tema on igatahes saanud poisitada küllalt. Nüüd avaneb meil võimalus saada ka tütre vanemateks, mis on nii suur õnn. Ma olin nii õnnelik ja tänulik seal laual lebades. 

Arvuti tegi kohe mu vanuse, ultraheli tulemuste, vererõhu ning nädal tagasi antud vereanalüüside põhjal erinevate häirete riskide ennustuse, ja kõik oli nii madal, et mulle pidulikult väljaprinditud leht anti ning öeldi, et millegi pärast muretseda ei ole vaja. Kauriga oli mingi risk keskmine ning seetõttu sain tasuta täpsustava NIPTY veretesti, mis riske täpsemalt sai uurida ning ka sajaprotsendilise täpsusega soo määras. Olime enne mehega plaaninud, et kui mulle arvuti seekord NIPTYt ei määra, ostame selle ise juurde, see on kolmsada eurot. Et südamerahu on kõige tähtsam. Aga küsisin nii arstilt kui ka oma ämmaemandalt üle, kas mul tasuks ka see test juurde osta ning nad mõlemad ütlesid, et selleks pole mingit vajadust. Et NIPTY vaatleb kitsamat osa kromosomaalsetest häiretest kui 12nda nädala OSCAR-test ise ning mul poleks sellest mingit kasu. Ja kolmsada eurot on suur raha, seetõttu otsustasin, et jään nii ka rahule ja usaldan, et kõik on okei.

Helistasin juba arsti juurest välja astudes, enne ämmaemanda juurde jõudmist, mehele, sest teadsin, et ta ju ootab kodus. Teatasin, et kõik oli korras ning suht kindlalt on tulemas tüdruk. Mees oli rõõmus, kuigi sain aru, et tal võtab tüdrukumõttega harjumine veidi aega. Aga küll ta ära harjub.

Nüüd olen mitu päeva lihtsalt pilvedel käinud ja naeratanud ja ka Kaur muudkui kuuleb, kuidas ta kevadel saab väikese õe. Ahjaa, loode on pikkuse järgi kolm päeva vanem, kui ise arvestasin, seega hakkas mul täna juba 13. nädal, mis on ühtlasi ka esimese trimestri viimane nädal. Järgmisest nädalast hakkab juba teine trimester ning ka olemine peaks varsti normaliseeruma ja energia taastuma.

Ämmaemand soovitas mul ka Kaurile rinna andmine lõpetada, kuna see tekitab emaka kokkutõmbeid ning lisaks olevat mul ja kõhubeebil endal neid toitaineid vaja. Olin seda juba vaikselt plaaninudki, Kaur saab juba paar korda päevas pudelit ning paar korda vaid rinda. Usun, et tal ei teki mingit vastuseisu võõrutusega, õieti sööbki ta pudelit parema meelega ja rinnalt tahab päevasel ajal plehku pista. Samuti ei nautinud ma ise enam rinnaga toitmist, kuna Kaur haarab oma hammaste tõttu nüüd tihti valusa võttega ja vahel ka naksab. Ainsad korrad, mil mul on veel hea tunne teda rinnal hoida, on siis, kui ta on väga väsinud ja poolunes mul rinnal tudub ning imeb segamini. Siis on ta veel nagu väike beebi, kes otsib minult peale toidu ka turvalisust ja lähedust, ta on unine, soe ja pehme ning sellistel puhkudel tabab mind suur õrnus.

Aga jah, oma jao on ta kätte saanud ja lähinädalatel tõmban otsad täitsa kokku.

Ja...me saame tütre!!!

Unepäevikud

Väike mütakas naudib sügist

Ajab end juba põlvili! Kisub kõrgustesse

Oota, ma vaatan kohe masina üle... Jaa-jaa, selge. Probleemsed nõud tuleb puruks pesta!

Ehkki ta näeb selle vihma kätte jäämise pildil tujukas välja, oli ta tegelikult väga rõõmus. Ei lasknud end üldse häirida, pigem plaksus rõõmust käsi kokku ja püüdis vihma juua ja naeris mu näoilmet, kui joostes teda lähima poe poole varju lükkasin

Hommikupuder alles valmis, aga Kauril oli juba suur nälg varuks (mis sest, et veerand tundi tagasi sai voodis rinda) ja nõudliku näo ning virinaga oodati pliidi ees. Emme, ma suren! Palun kiiiirusta.

Kaur jauras täna öösel pikalt. Vist ikka igemed kuumavad või ei tea, mis tal oli. Kogu aeg juba peaaegu jäi magama, aga kiskus end jälle istukile, võrevoodi najale põlvili ning hakkas kurtma. Ilmselt ka sees see sund, et ei tohi pikali olla, peab end üles ajama, tähtede poole pürgima. Ja siis kui ta end pimedas istumas leiab, on ta segaduses ega saa ööd ega mütsi aru.

Kui olin talle rinda andnud ja veel üks kord lohutanud, siis lülitasin end välja ega reageerinud enam. Ootasin lihtsalt, millal mees end üles ajab ja oma poja juurde läheb. Mees läks ning mitu korda tundus, et lapsuke juba uinus, aga taas ja taas ajas ta end nutuga istukile. Jälle andsin alla ja andsin rinda. Jälle peaaegu magas, aga ärkas. Mees siis veel andis talle vett ja paitas nina, kuni ta hommikuni magas.

Vähemalt ärkasin mina hommikul rõõmsana ning väljapuhanuna, unetsüklid jooksid kuidagi hästi.

"Kallu!" ütlesin meest kallistades.

"Appu," ütles mees uniselt.

"Mis on appu?"

"Ma ei tea...ma ei funka veel." Ilmselt tema jaoks tuli hommik poole une pealt.

Praegu tudub Kaur õndsat hommikuund ning mul siin mõnus tippida. Oi kuidas ma neid ta uinakuid armastan. Nüüd on ta paar korda hommikuune vahele jätnud ja teinud vaid kella kahe paiku lõunaune. See pole mulle meeldinud, sest siis jääb mul saamata mu hommikune vaikne aeg iseendale, ning laps on lõunaks väga kapsas ja väsinud. Mõlemal korral on ka näha olnud, et hommikul laps on väsinud ja tahaks magada, aga lihtsalt ei suuda jääda. Ja no mis siis teha, nuinarkoosi ju ei tee. Toon tagasi ette tuppa mängima ning püüame lõunauneni vastu pidada.

"See hommikune uni ei tohi ära kaduda!" ütles mees.

"Varsti ta kaob nagunii," olin mina tark. "Aastaselt on tal juba ainult lõunauni järel ja tal on aastani vaid paar kuud. Ilmselt vaikselt juba liigub sinnapoole."

Nii et naudin seni, kuni saan.

Aga Kaur on päeval nii vahva. Ta on nii tegus ja asjalik, igal pool on ta hakkamas. Kiiresti käputab üle põranda ja ilmub alati sinna tuppa, kus ma parajasti toimetan. Panen ma puhast pesu magamistoas kappi, siis ilmub ukse vahele kohe ka Kauri säravate silmadega pea. Olen vannitoas ja Kaur sellest aimu saab, on kohe kosta ähkimist ja nähtavale tuleb väike kogu, kes mind nähes särama lööb ja dušikabiini oma veest tühja vannikest uurima läheb. Ta võib toimetada pikalt üksi, aga ta tahab ikkagi olla emme lähedal.

Täna hommikul mehe tööle minnes hakkas Kaur taas nutma nagu kord varemgi. Saab aru, et issi läheb ära.

"Issi läheb tööle raha teenima," seletasin talle ning viisin tähelepanu palliga eemale. Ja issi õhtul koju saabudes rühib talle väike kogu rõõmukilgetega ukse poole vastu, mis on lõpmata armas.

Rasedus: 12+0

Täheldan siia üles natuke oma rasedusest, et kunagi oleks hea tagasi vaadata. Teate, mida üles ei kirjuta, see kaob meelest! Näiteks olin ma veendunud, et mu viimase pooleteise kuu nõrkus ja uimasus on midagi erakordset ja Kauriga oli mul väga kerge rasedus. Eelmine rasedus oli tõesti kerge ja ilus, aga esimesel trimestril tegelikult täpselt niisama väsitav, nagu mulle meenus, kui oma meilide hulgast otsisin, mida ja millal olin perearstile kirjutanud. Olin juba 7.-8. ndl paiku kirjutanud, et ootan last, aga nii meganõrkus on, et see ei saa normaalne olla. Et kas ma palun saaks vereanalüüse kilpnäärme tegevuse kontrollimiseks. Et siis pidi ikka suht hull olema, kui ma ise dr Google'i abiga olin endal diagnoosinud, et võib-olla on rasedus kilpnäärmele põntsu pannud. Ehkki enamasti panen ma niimoodi ise diagnoose määrates mööda, siis tookord selgus, et mul oli täiesti õigus ja rasedus oligi kilpnäärme normaalset tööd häirima hakanud. Sain endokrinoloogi käest retsepti pisikestele tablettidele, mida võtsin kuni sünnituseni iga päev ning mis asja korda tegid.

Igatahes seekord siis palusin sama asja kontrollida, aga pidi kõik korras olema. Et praegu siis tavapärane nõrkus, mis kehal tekib, kui ta uut elu ehitab. Kellegi aju, selgroog, sõrmeküüned valmis vorpida: see pole lihtne asi! Siis jääb peremeesorganismile ikka vähem energiat.

Oksendanud pole ma kordagi, aga iivelduse tunnet ikka natuke viskab enamikel päevadel. Siiski on see nõrk ja mitte midagi hullu. Püüan tervislikult toituda, aga kui Kauriga raskem päev ja ma ta lõpuks magama saan, siis on isu ainult zombina diivanil istuda ja lõbusamat toitu sisse kühveldada... mida ma ka teen.

Kaaluga on seni ok, ses mõttes, et see on umbes kilokese väiksem kui enne esimese raseduse algust ja praegu tõusnud veel pole (ega peakski olema, beebi on praegu laimisuurune vaid). Küll aga pelgan, et see on natuke ka lihasmassi kaost, sest olen olnud tunduvalt passiivsem kui enne. Lihtsalt pole grammigi jõudu mingiks aktiivseks rassimiseks ja muidugi tunnen, et pean oma keha kuulama. Kui vahepeal püüdsin endiselt teha füsioterapeudi määratud pepuharjutusi, siis hakkas mul seeria lõpuks pea ringi käima ja iiveldama. Tuleb keha kuulata ja lihtsalt puhata.

Veidi kahju jõusaali kuukaardist, mis juba teist kuud tiksub niisama, ilma et oleksin kordagi suutnud kohale minna. Loodan, et teisel trimestril jõuvarud taastuvad ja saan jälle aktiivsemaks hakata. Usun, et see nii ka on, seepärast pole jõuka kuukaarti ka ära katkestanud.

See beebi on kõhus saanud tunduvalt vähem tähelepanu, kui sai esimene, aga eks see on ka täiesti loomulik. Kogu aur läheb vanemale vennakesele ja kõhubeebi tuleb meelde umbes kord päevas, mil püüan siis kõhule pai teha ja paar sõna juttu rääkida. Aga alati, kui me Kauriga mürame ja Kaur naeru kõkutab ning mulle põsele ilast musi püüab teha, tuleb mul tunne, et teeme nii õigesti, et veel üht lisandust meie perre tahame luua. Meil on nii palju armastust, me sobime kokku, meil on mehega mõlemal head eeldused lapsevanem olemiseks ja me saame sellega hästi hakkama. Tundub lihtsalt õige asi järjest kütta, kuni saame :D (Kuigi mehe õde ütles, et jumala eest, kui teine olemas, ärge siis kolmandat kohe järgi tehke, puhake ka vahepeal...) Kolmanda suhtes veel plaane pole, kas üldse tahaksime ja millal, aga kohe järjest küll ei plaani jah. Ilmselt kaks väikese vanusevahega last on väljakutse küllalt ning püüame esialgu nii ellu jääda. Tähtis on ka paarisuhe, mida ei tohi unarusse jätta. Ma sada korda enne võtaks ainult ühe lapse ja hea paarisuhte, kui rohkem lapsi ja kaotatud läheduse meie vahel. Meie oleme kõige tähtsamad, lapsed on ainult väikesed kaaslased, kes end külge haagivad ja hiljem oma teed lähevad. 

Et kaksteist nädalat nüüd täitus, siis ootab mind homme 12. nädala ultraheli ja selle järel kohe ämmaemanda visiit. See on tähtis hetk, mil saab teada, kas lapsega kõik korras. Iseendal on küll tunne, et on kõik hästi. Kõht ju nähtavalt kasvab, iiveldab ja nõrk on, mis tähendab, et beebi järjest kütab mulle rasedushormoone. Usun, et kõik on kenasti. Mees tahaks ka ultrahelisse tulla ning ta idee poolest oleks sinna lubatud, aga keegi peab ju Kauriga seni olema.

"Võtame kaasa!" ütles mees muretult. Aga see tundub mulle siiski asjana, mida seal ei lubataks või oleks ebaviisakas teha, isegi kui me nii kabinetti sisse saaks. Arst uurimas hoolikalt, pool tundi igast asendist lootekest, ütlemas tehnikule ladinakeelseid nimetusi ja mõõte, samal ajal kui Kaur vahele laliseks ja läätaks...Ei.

"No siis sa ole Kauriga ja ma käin ise ära," ütles mees ja näitas mulle keelt.

Kõht on mul, jah, täitsa olemas. On olnud juba mitu nädalat. See on ootamatult vara, ise hakkasin seda nägema juba 8. nädala paiku, mil selleks ei saa mingit tegelikku põhjust veel olla, sest loode on siis alles miniatuurne. Aga korduvrasedusega tulebki kõht varem ette, sest kõik sidemed on juba välja venitatud. Oma osa on kindlasti ka gaasidel. See on lihtsalt meeletu, mis mu kõhus toimub. Ma olen päris mitu ööd veetnud üksi diivanil, et saaksin rahus gaasiline olla :D Seda tekitab ka rasedushormoon. Nimelt evolutsiooniliselt on nii kujunenud, et sel ajal ema söödud toit hakkab aeglasemalt seeduma, et loode saaks kätte võimalikult palju toitaineid. Ema jaoks võrdub see aga puhituse ja pallisarnase kõhuga.

"Praegusel ajal täiesti mõttetu nähtus," täheldasin ma mehele. "Lapseootel naised saavad niigi hästi ja mitmekesiselt süüa ning oma toitained kätte."

"Jaa, aga loodus seda veel ei tea," ütles mees targalt.

Praegu on veel nii põnev, et me ei tea, kas tulemas on väike poiss või tüdruk. Mõlemad variandid on nii vahvad, et mul isegi ei ole eelistust! Mees tahaks küll poissi, sest tal on obsessioon perenime edasi kandmisega. Aga dai boh, kui tulemas on tüdruk ja ta ei näita üles piisavalt õhinat! Siis läheks vaesel mehel kehvasti. Minu meelest ka poiss oleks tore, sest Kauriga neil oleks ehk palju ühist, nad saaksid vajadusel tuba jagada, mina oleksin ainus kuninganna majas suure poistekamba keskel (mehel on ju veel vanem poeg). Ja tüdruk oleks lahe, sest jälle midagi teistsugust. Oleks kogemus ka tüdrukut kasvatada.

Igatahes ootame elevusega homset ultraheli!

Sume sügisene

Istun siin, naudin reedeõhtut ja puhkan peale toa kiiret kraamimist lapseasjadest ning trepikoja pesemist. Mees tõi kuskilt uuest aasia kohast reedetoitu ning ma proovin ettevaatlikult riisi koos oa-läätse-dal'iga. Enam-vähem on, kuigi veidi maitsetu. Tavaliselt võtab mees mulle dal'i mingist teisest kohast, kus see on natuke maitsvam. Aga samas alati tasub uutele kohtadele ka võimalust anda...

Käisime eile Kadriorus valgusfestivalil uitamas. Ma olen seal käinud juba aastaid ning eelmine sügis jalutasime seal mehega kahekesi. Seekord ma natuke pelgasin, et kuidas Kaur vastu peab. Festival algas kaheksa paiku, Kauril on aga kaheksa uneaeg. Tegelikult viimasel ajal hõõrub ta silmi ja haigutab juba tunduvalt varem ning pole harv juhus, et veerand või pool kaheksa ta juba täies rahus magamistoas tossab, jättes meile mõnusa õhtu taastumiseks.

Veidi siis mõtlesime, et kuna ta oma uneaega nii naudib, mis nägu ta meile teeb, kui viime ta suure rahvasumma sisse ning laseme magama vähemalt tunni-poolteist tavalisest hiljem. Aga samas ei tahtnud lihtsalt minemata ka jätta ning kindlasti tahtsime mehega mõlemad koos seda nautida, mitte nii, et üks saab näha ja teine kodus hoiab last. Ikka perena tahaks ka asju teha. Ja läks kõik väga kenasti! Võtsime Kaurile pudeliga piima kaasa ning tal oli oma lumivalges kellegi tuttava käest saadud paksus kombes väga soe ja mõnus olla. Kui vahepeal natuke kurtis, sai piima mekkida, ülejäänud aja vaatas suht flegma näoga ilma ja inimesi. 

Valgusinstallatsioonid olid ilusad ja romantilised nagu alati. Me läksime juba poole kaheksast kohale, et saaks kuskile lähedale ilusti auto jätta, mis meil ka õnnestus - pärast oli seal lähedal juba suht umbes. Uitasime ja veeresime ringi juba enne pimeda saabumist, aga Kadrioru pargis on alati palju vaadata. Võtsime glögi ning mees ostis Kaurile mingi helendava palli, mis on juba ta suur lemmik ning kaob igale poole kapi alla esimesel võimalusel ära, mille peale Kaur kurvalt vigisema hakkab ja ootavalt meie poole vaatab.

Vaatasime festivali avapaugu ehk show luigetiigil koos valguse ja muusikaga ka ära - oli suht igav ja ilmetu võrreldes varasemate aastatega, kehv muusika - ning tulime üheksast juba ära. Kaur oli väga hea väike kaaslane, õieti ilma nutujoruta saime kogu käimise käidud. Kodus läks ta ilma tavapärase vannita kohe oma magamiskotti, sai issi käest ülejäänud piima ja vajus unne nagu miška. Õppetund? Tuleb ikka teha igasugu huvitavaid asju, ka siis, kui need vahepeal lapse uneajaga kattuvad. Võib minna palju paremini, kui arvatud. Muidu tuleks kurvalt tõdeda, et on kuude kaupa oma elu edasi lükatud ja kodus passitud, et vaid laps saaks täpselt pool kaheksa vanni ja voodisse... See poleks ka päris õige.

Aga homme läheme üheks ööks Pärnusse spasse. Juhhhuuu! Küll jäi Pärnu sel suvel kuidagi vahele. No ei jõudnud sinna, vaid vist ainult korra läbi sõites. Ja meie toas on vann! Meil on ammuilma varuks kaks lopsakat luksuslikku vannipalli, mida pole olnud kuskil kasutada. Otsisin need juba välja. Kavatsen mõnusasti raamatuga homme õhtul hilja vannis liguneda ja vahuga mängida. Ja lähme mehega isegi teatrisse seal, sellal kui vanaema ja tädi Kauri und valvavad. Küll on tore elu.

Mul põleb praegu laual hooaja esimene küünal, väljas ladistab vihma ja mõnus on olla. Kui Kaur oma lõunauinakult tõusis, mul juba küünal põles. Küll Kaur vaatas seda, ta polnud varem näinud. Istus seal ees oma tekil, suu nagu suur O-täht, jõllitas kordamööda mind ja küünlaleeki.

Kaur üheksa kuud

Meie Kaur-poiss on täna üheksakuune. Hip-hip-hurraa!

Kaurike on säärane laps, kelle ema on tõesti rõõm olla. Näiteks eile, kui meil käis üks mehe sõber massöör külas ja mudis natuke mind ning palju meest. Laps jäi lõunaunne just enne massööri tulekut ja ärkas siis, kui mehega juba oldi peaaegu valmis - magas ligi kaks tundi. Võtsin unise sasipea, panin potile, kus ta tegi ilusa pissi, ja tõin elutuppa. Massöör küsis, et kas meil on siin issi väike koopia või? Kaur naeratas talle vastu. 

"Ja mina mõtlesin, et kaua siin peres magatakse," sädistas külaline, "nii pikalt lausa!"

Jaa, Kauril on anne eriti siis, kui seda vaja on, ilusaid uinakuid teha. (Ma olin omadega nii läbi ja see pooletunnine mudimine tegi mul olemise veel imelikumaks ega meeldinud mulle seekord üldse. Ta tegi kohti, mida ma palusin mitte teha, nagu alaselga (ma ei tea, mida raseduse ajal võib teha), tegi mulle seal ja pepualas lausa valu, nii et palusin õrnemalt võtta. Siis õlavöötmes, kus võiks õiget kohta näpistades teha mulle väga tugevasti, ei tundnud ma üldse mitte midagi. Lõppes see kõik peavaluga ja ma tundsin, et ei taha enam tükk aega massaaži. Terve raseduse aja kindlasti. Võiks keegi kord võtta kuulda kliendi soove ja teha täpselt seda, mida palutakse. Et kui ma palungi pool tundi ainult õlgu ja ülaselga, siis ma saan pool tundi ainult seda ja pole vaja mulle kuskil allpool haiget teha.

Kuigi muidu on sellel massööril väga head ja tugevad ja tundlikud käed.

Igatahes peale mudimist pugesin mina diivanile, rüüpasin kuuma teed ja sõin mandariine ning püüdsin ellu jääda, mul ei olnud sellist tunnet ka, et jõuaks praegu lapsega tegeleda. Tema siis ilusti tuduski.)

Küll see Kaur uudistas massööritädi ja issit imelike rätikute all. Mis ta lesis seal ega tegelenud Kauriga? Uudishimulikult takseeris Kaur neid kahte isegi emme rinnalt ega saanud eriti mahti süüa. Põrandal ta muudkui tiirutas nende ümber ja massaažilaua all ning lõi kätega selle jalgu, samal ajal põrandat täis ilastades.

Siis õnneks läks ta omi asju ajama, põrand mänguasju täis ja tegevust jagus. Massöör imestas, et niimoodi üksi mängibki põrandal. Õnneks jah, see on suur osa ta päevast, üksi põrandal tegutseda. Ma ei suudaks temaga kogu ärkveloleku aja tegeleda, õnneks teeb ta seda ise. Vaja on ju jõudsasti käputamist harjutada ja elamist läbi uurida.

Laupäeval käis Kaur ka lapsehoidjate juures, ehk ühe mehe sõbranna ja tema tüdruksõbra juures kaheks tunniks, kuni meie mehega kinos deidil käisime - vaatasime "Apteeker Melchiori" teise osa ära. Olime parajasti närvis, sest Kaur oli lõunauinaku seekord lausa vahele jätnud, nii et sõbrad said endale magamata lapse. Ära ka ei tahtnud jätta, kuna kõik oli kokku lepitud ja deidil käia ikka vaja. Jätsime neile Kauri jaoks kana ja leiba, terve pudeli piima ja teise vett, ning käskisime kurtmise puhul toita, see aitab meie väikese nälja puhul alati. Oligi läinud päris ilusti, Kaur sõi kõhu täis ja kurtis neil vaid natuke. Ta isegi ei märganud meie lahkumist ning ma ei tea, kas äraoleku ajal selle üldse registreeris. Õnneks ei võõrastanud tädisid, vaid naeratas ja lobises neile rohkesti.

Laupäeva õhtul oli siis Kaurike küll magamata lõuna pärast täiesti kapsas. Kiirustasime temaga koju ja vanni ning kell seitse oli ta juba minu rinnal ja jäi lausa sinna magama, mida enam ammu pole juhtunud. Nüüd läheb ta voodisse alati ärkvelolekus ja uinub seal, rinnal veedab ta kummalgi pool max 3 minutit ja tahab alati siis ära. Nüüd oli mul jälle tunne, et mu beebi on pisikene. Muudkui tudus rinnal, vahepeal imes, siis jälle tudus...Ise nii soe ja armas.

Üldse on Kaur öösiti nii armas nagu nukukene. Pikk valge magamiskott seljas ja unesoe. Päeval on ta nii asjalik ja suur poiss, aga öösel tabab mind tema vastu alati suur õrnus, sest ta on oma suletud silmade ja lutimaia suuga veel nii pisikese beebi moodi. Peale rinda voodis tõstan ta alati oma õlale, ta teeb tavaliselt krooksu, ise juba uuesti poolunes, ning ma nuusutan ta pead, mis lõhnab nii mõnusasti. Siis saab Kaur jälle oma voodisse ja uinub pea alati silmapilkselt.

Sõnu meie Kauril veel pole. Tal on küll mingid silbid, mida ta alati ütleb, aga mitte veel sõnu. Lapsehoidjad olid elevil, et kuulsid teda mamama ja baba ütlemas, aga need veel siiski keeleharjutused ja minu meelest ta neid minu ega mehega ei seosta. Söömise ajal karjub ta küll mämm-mämm, kui lusikas piisavalt kiiresti temani ei jõua, ja me ei tea, kust ta selle on võtnud, sest meie pole talle kunagi mämm-mämm öelnud. Ja meie üürikodu oranži trepikotta astudes kilkab Kaur alati täpselt ühtemoodi: "Äh, äh!" Ükskõik, kas me astume trepikotta ülevalt meie ukse juurest või saabume alt õuest. Talle meeldib trepikoda väga ja tema rõõmsad ähhid kõlavad kindlasti korteriustest läbi.

Nüüd siis huvitav oodata, kas uue elukuu jooksul tuleb Kauril kasutusse ka mõni päris sõna. Ma ootan seda verstaposti väga, aga samas ei taha veeta aega midagi oodates, sest hinnata tuleb hetke. Ta on praegu ka väga sõnakas ja lobisev laps, lihtsalt omas keeles :D Ja tema käimahakkamist ma näiteks üldse peale ei passi, sellega on aega. Käputamisperiood pidi olema ajule väga kasulik, las vudib seal põrandal terviseks. Ja meil on veel kergem elu, kuni ta päriselt ei käi.

Notaris koos pisikese tunnistajaga

Käisime täna notaris ära ja astusime võlaõiguslepingusse. Juhhei! Suur ja tähtis samm tehtud. Aasta pärast võib eeldada, et elame juba oma suures ilusas kodus!

Kaur oli samuti notari juures kaasas, sest kuhugi teda jätta polnud. Asus see kõik ühes suures uues ilusas ärimajas kesklinnas. Sõitsime oma käruga lifti, mis oli üleni kuldne. Kaur vist ehmus kogu sellest toredusest, sest sellist asja polnud ta varem oma ihusilmaga näha saanud. Lisaks vaatas liftipeeglist veel vastu üks väike torssis näoga poiss ja selline asjade kombo hakkas päris-Kauril suunurkasid lausa allapoole tirima. Õnneks saime liiga ilusast liftist välja ilma päris nututa.

Arendaja esindaja ja notari abiline olid mõlemad pikkade nägudega, kui last nägid :D Aga noh, mis teha, elu on selline. Õnneks käitus Kaur väga kenasti, oli vaikne, vaatas lepingu seletamise ajal notarit üksisilmi ja vahepeal ohkas kõvasti, nii et notar naeris ja ütles, et püüab kiiremini teha ja vaesekest mitte tüütada.

Kui lõpus veel summasid nimetati, hakkas Kaur tegema suuga oma plärisevat häält, mis kõlas väga üleolevalt ja nii, et meie igatahes maksta ei kavatsegi.

Aga ühtegi nutupiiksu ega kannatamatusejorinat õnneks ei tulnud, vaatamata kokku tunniajasele sessioonile. Väga tubli poiss! Ja kunagi lahe talle rääkida, et oma kodu ostmise protsessi juures olid sina ka kaasas, tsirkusepüksid jalas, ise pisike kui nööp.

Lugesime enne hommikul hoolikalt lepingut läbi ning mees seletas mulle igasugu asju, millest ma täpselt aru ei saanud. Pärast maaklerilt küsisin ka päris mitmeid lisaküsimusi. Üldiselt tasub see leping enne ise hoolikalt läbi töötada jaa, sest notar libises punktidest päris kiiresti üle. Kui enne ise ei tutvuks, võiks allkirja anda eiteamillele.

Mina enne närvis polnud üldse, olin lihtsalt rõõmus. Mees muidugi ka. Läksime pärast Kohvipausi kohvikusse istuma ja tähistama, Kaur sai minu chia-jogurtitopsist matti. Siis kiirustas mees tööle tagasi ja meie jalutasime läbi imeilusa varasügisese linna tagasi. Mulle väga meeldib jalutada seda otsa kesklinnast koju, see on kuidagi nii meeldiv. Eriti tihti selle otsa peale ei satu ka, vaid siis, kui on mingeid asju ajada.

Milline suur pühendumus see ikka on, kellegagi kahasse kodu osta. Aga ma ei karda üldse ega olnud mingit närvi ega muud säärast sees. Oma mehega koos ei karda ma midagi. Ta on parim inimene maailmas, kellega koos lapsi kasvatada ja kodu osta. Need kaks on juba kaks väga siduvat asja, mille kõrval abielu tundub hoopis tühisem teema.

Ja paari tunni pärast on mul maniküüriaeg, mida ootan. Saab poolteist tundi lebotada ja nautida, et keegi minuga tegeleb. Pluss üks küüs juba kukkus ära, sest jätsin jälle liiga pika vahe :D

"Kus laulavad langustid"

Tavaliselt, kui Kaur oma hommikuselt või päevaselt uinakult ärkab, siis ta rahulikult tõuseb istukile ja hakkab toimetama ning endamisi rääkima. Mina siis kuulen seda vaikset lalinat ja uksest sisse astudes võtab mind vastu selline pilt:

Kas teil ei läheks süda soojaks, kui iga päev lõunauinakult selline rõõmupall ärkaks?

Kauril läheb alati nägu nii naerule mind nähes. Emme, juhheii! Natuke siis istun ta voodi ees ja jutustame, enne kui ta kaenlasse võtan ja potile viin. Kui ta vahepeal potil nutab, siis püüan ta tähelepanu mujale viia laulmisega, või viimasel ajal... magamistoa uksega. Talle millegipärast väga meeldib see uks (seal kõrval kohe on ta potike). Nii kui talle seda osutan ja juurde räägin, mis on uks ja kuidas seda kasutatakse, jääb ta mind säravate silmadega kuulama.

Guugeldasin, kuidas last kiiremini rääkima õpetada, ja seal kästi hästi palju temaga kahekõnet harjutada ja talle käske anda. Et käskude kaudu ta õpib. Siis eile ta lükkas vannitoa ukse kinni ja mina ütlesin, et ta selle uuesti lahti teeks. Kaur läks ja tegigi selle lahti ning toimetas siis oma toimetusi edasi. Mees arvab, et see oli juhus, aga mina usun, et ta sai päriselt aru. 

Pühapäeval, kui kell oli pool kaheksa ja minul juba beebi vannitatud ning oma suures valges magamiskotis (kuna külmemad ajad käes, hankis mees FB-st jälle paar suuremas suuruses lapse magamiskotti, et Kauril oleks öösel jalad soojas. Nüüd on ta öösiti jälle ekstranunnu, nagu preesterbeebi) ning sõi mu kätel pudelist toekat õhtusööki, prahvatas uksest sisse mees, kes oma suurelt Läti-reisilt tagasi jõudis. Ta oli kiirustanud, et jõuda enne lapse uneaega.

"Mulle!" nõudis ta last kohe endale, toitis ta lõpuni ja viis magama. Ta oli ka igati päri, et mina võiks peale pikka lapsenädalavahetust minna kinno. Kallistasin teda, ütlesin, et temaga kahasse on lausa rõõm lapsi kasvatada, ja lippasin kinno, vaatama "Kus laulavad langustid".

Võtsin kinost kaasa ka latte-kohvi (keskkonnasäästlikult oma topsi!), kuna midagi kuuma mulle filmi juurde juua meeldib, magusad snäkid olid ka kaasas ning kakao oli sinna juurde liiga magus. Ma pole nädalaid kohvi joonud ning igatsen seda. Mõtlesin, et latted pole ju kanged ja proovime siis vaikselt uuesti. Aga jõin paar lonksu ja sinna see jäi. Reaalselt valasin selle latte pärast kraanikausist alla, sest minust selle joojat polnud.

Nuuks... Ma isegi musta teed enam eriti ei taha, kuigi varem jõin seda tasside kaupa. Nüüd joon peamiselt taimeteesid, mis paraku erilist vaimustust mus ei tekita. Ma olen nagu kaotanud osa oma identiteedist:D

Aga film ise meeldis mulle väga. Sain paar korda pisardada, mulle meeldisid osatäitjad, mulle meeldis sisu. Eriti meeldis mulle vägev pööre lõpus, mida üldse ei olnud osanud oodata. Ma pole raamatut lugenud, kuid nüüd vist tahaks. Mina jäin igatahes väga rahule. Täna aga lugesin Ekspressist arvustust, kus filmi nimetati ülimaks jamaks ja vaatajaid, kellele see meeldis, "lihtsateks inimesteks". No see pole küll eriti kena. Sellest kõrgemad hinded oli Ekspressi tabelis saanud näiteks "Käsilaste" film ja "Thor". No tegelt pea kõik filmid, sest ta oli eelviimane. Päriselt? Ma saan aru, et neil on nagu mingi vastuvoolu ujumise tunne, et oo, rahva seas ülipopulaarne, et anname siis vastulöögi, aga nii kehv see film kohe kindlasti polnud. Väga vaadatav ja kaasahaarav.

See on nagu mingi kriitikute vastandumine rahva maitsega, mida ei peaks tingimata olema.

Aga nüüd ärkaski teises toas rõõmus poiss ja tahab tähelepanu.

Jumal, anna kannatust

Huh, tänane päev proovis veidi närve. Öö oli küll väga ilus: laps ärkas korra 12 ajal, lutt suhu ja tudus edasi; siis sõi kell 3, mis on väga hea seis - viimasest toitmisest enne und möödas 7 tundi... ja siis pool 7. Ja siis enam natuke edasi tududa ei tahtnud. Mina tahtsin. Mitte et ma oleks nii hirmus unine olnud, sest magasin väga hästi, aga ma ei oska Kauri päevaplaani paika panna, kui me kõik nii vara ärkame. Tal jäävad siis unede vahele liiga pikad ärkvelolekuajad ehk ta üleväsib koledasti. Ja seda eeldades, et ta teeb ilusad ületunniajased, heal ajal isegi kahetunnised uned. Aga kui ta teeb veel alla tunni mõlema uinaku ajal? Siis on ta seda väsinum ning ärkvelolemise aeg seda pikem.

Kui mees on kodus, siis ta tihti sel ajal peale hommikutoitmist võtab lapse veel kaissu ja Kaur laseb end veenda, et tunnike võiks veel magada. Minul ta ei lasknud. Aina nuttis ja kurtis nälga. Toitsin teda siis samapalju veel otsa, kokku oli ta rinnal  lausa pool tundi, aga peale äravõtmist ikka rahul ei olnud. Mis siis ikka, tõusime üles ja keetsime putru. Juba enne üheksat hommikul ilmutas Kaur väsimuse märke ja panin ta varasele hommikuuinakule. Magas ta pool tundi ja kõik. See lasi päevaplaani ikka täiega vastu taevast ja minu aja endale ka. 

Vähemalt ilm oli väga kena, tegime kaks päikselist jalutuskäiku ja Kaur kiikus Stromka ääres mänguväljakul ning uudistas teisi lapsi. Lõunauinakult ärkas ta kõigepealt juba 20 minuti järel, jumal tänatud, lasi end natuke lutitada ja paitada ja magas 25 minti veel, aga isegi see polnud kaugeltki piisav. Teadsin, et meil on vaja talle veel kolmandat päevaund, et ellu jääda. 

Teoorias hea, aga kes magama ei jäänud, oli Kaur. Tee, mis tahad, tema ei jää. Näed küll, et ta on väsinud, aga mis teha, haamriga pähe ju uinutamiseks ei pane. Korra röögatasin ta peale küll, kui mitmendat korda teda voodist võtma läksin, aga see ei olnud hea mõte, sest selle peale hakkas ta lausa hüsteeriliselt kõõksuma. Endal ka hakkas siis kohe väga kahju, et vaene laps, ja teda lohutada nüüd andis. Teisel isegi keeruline aeg, nii palju uusi oskusi kogu aeg lisandub ning miski temas lausa sunnib teda käpuliasendisse, nii kui uni korraks kaob, aga siis veel emme karjub...

Vähemalt sain ta nüüd õhtul varasele unele. Muidu on ta uneaeg kell 8, nüüd jäi 7st ja jäi põmdi magama ka. Oleksin võinud isegi poole 7st panna, sest vaeseke oli nii läbi omadega ja aina nuttis. Mis ma teda ikka üles hoidsin... eks ma pelgan, et mis kell ta siis homme hommikul ärkab, aga seda ju ette ei tea, ehk ärkab sulnilt kell 8 ja praegu magab lihtsalt järele oma magamata tunde.

Ja nüüd saan lõpuks natuke puhata ja tšillida. Päris läbi olen omadega. See näitab ikka hästi, et kui laps magab, on kõik okei, aga kui laps ei maga, on perses, viisakalt väljendudes. Ja Kaur tavaliselt magab ikka päris ilusti, tema puhul ei ole harvad kahetunnised uinakud, mis on siis mõnusasti emme jaoks emme aeg.

Ja mõned lapsed ei magagi päeval kunagi üle poole tunni korraga! Vot see oleks košmaar. Kui meil nii oleks, siis mul praegu mingit üheksanda nädala rasedust ette näidata ei oleks, sest me poleks elus uut last (nii vara) peale planeerinud.

Nii et oleme tänulikud meie tavalise seisu eest... ja ma teen endale õige piimavahustajaga ühe mõnusa kakao. Pmst kogu rämpstoidu, mis meil leidus, vohmisin juba päeval sisse, et end millegagi lohutada. 

Härra Populaarne

Olen praegu üksikema rollis ehk veedan nädalavahetuse lapsega kahekesi, sest mees on oma vanema poja ja parima sõbraga Lätis sõpradel külas. Nendesamadel sõpradel käisime meie kolmekesi ka juunis külas, aga siis ööbisime eraldi võetud korteris, et minul oleks mugavamad elutingimused. Neil on seal maamaja ja vesi, kanalisatsioon vist lausa puuduvad või kaheldava väärtusega. Nüüd poisid omavahel tahavad teha seal lõkkeõhtut ja lakas magada.

Just siis, kui Kaur magama sai pandud ja mina vaikselt pepulihaste harjutusi tegin nagu ikka üle päeva, hakkas akna taga vihma sadama ja läks kiirelt pimedaks. Küll hakkas mõnus tunne sees valges olla! Otsisin veel küünlaid, et äkki midagi eelmisest aastast leidub, mida põletada saaks, sest tundub, et hooaeg on avatud... kuid põletasin eelmisel hooajal kõik ära. Sõbranna lubas mulle osa enda küünlaid annetada, sest tal olevat neid liiga palju ja ta ei armasta neid üldse.

Mees küsis enne minekut, kas meil siin kõik hästi - ma ei ole Kauriga varem ööd üksi olnudki. Aga meil pole midagi viga. Üksi olla ja Netflixist filme või kaheldava väärtusega tõsielusarju vaadata mulle meeldib ning vaikselt hakkab ka südamepööritus üle minema, nii et olen päevasel ajal palju toimekam ega väsi nii kiiresti. Loodan, et neil seal ei saja ning saavad ikka mõnusa lõkkeõhtu või kaks teha, sest praegu tundub, et mina sain nööri jämedama otsa: siin soojas ja valges mõnusalt pleedi all tšillida ja greipi süüa on ikka tunduvalt parem diil kui sõita kuskil kaugel pimedas ja võib-olla märjas. Nad peaks umbes praegu alles jõudma hakkama, jäid ajakavast maha.

*

Kaur hakkas end muuseas voodis juba ääre najale üles tõmbama. Läksin eile päevaunest tõusnud poisi voodi juurde, istusin enda voodile ja hakkasin talt küsima, mis ta unes nägi ja kuidas magas (ükskord Kaur peeretas valjult selle küsimuse peale:D). Kaur tõmbas end siis äärest kinni hoides minu näo kõrgusele ja tuli mulle naerdes musi andma. Mu süda sulab ta peale reaalselt iga päev. Kõik sellised väikesed verstapostid on nii erilised, kui tegu on su enda järelkasvuga. 

Ja täna hommikul tegi ta lahti oma esimese sahtli elutoas. Hakkas sinna asjalikult sisse uudistama, mina läksin lükkasin kinni. Kauril oli aga nipp värskelt meeles ja asjalikult tõmbas ta sahtli uuesti lahti. Panin sinna siis mänguasjakasti ette ning ülejäänud päevaks ta unustas oma uue oskuse. Juubeldasin mehele, et meie boyo areneb! Mees hakkas asjalikult sahtlikaitseid tellima.

Poes ja tänaval on Kaur endiselt suur suhtleja. Pole midagi öelda, talle meeldivad inimesed! Ta valib kellegi välja ja hakkab talle suhu vahtima ja naeratama. Poekassas müüjad suhtlevad temaga ja küsivad, kas ta tuli emmega poodi, ning märgivad, et ta on supervahva. Kassas, sellal kui mina maksan, jääb Kaur uudistama eelmist oma ostude pakkijat, nii et nii see mees kui ta naine jäävad last naerma ja nunnutama. Ülekäiguraja ääres vaatab Kaur üht meest nii tähendusrikkalt, et see viisakalt talle "Tere!" ütleb, enne kui üle sebra astub. 

Ja üks vanem naine tuli mulle peale teise sebra ületamist ise ligi ja ütles, et nii armas laps! Kaur olevat teda juba kaugelt vaadanud ja silma teinud. Tal on nii ilus naeratus! Ja hambad! Kas tegu on poisiga? (Kaur oli ekstravärviliselt riides tookord.)

Kõndisin ise särades edasi ning uhkustasin kohe mehele edasi, et laps on südameteröövel. Ta lihtsalt vaatab paljusid möödujaid sellisel ilmel, nagu tegu oleks ta ammukadunud parima sõbraga.

Ja vahel, kui ta mul endal süles karjub, sest ei taha magama jääda, surun ta enda vastu, nuusutan ta pealage ja mõtlen kriisetele vaatamata, et appi, kuidas ma sind armastan, mu väike mütakas...

Kaur ja söök

Tegin hommikusöögiks mulle ja Kaurile omletti. Panin Kauri osa kõrvale ja istusin ise ka laua äärde sööma, samal ajal kui Kaur oma sööki sisse vohmis. Ma vannun, et sellel lapsel on isu nagu karul. Kui me tahket toitu pakkudes ise pakkumist ei lõpetaks, siis ta vist sööks end lõhki. Rinnapiima puhul lõpetab ta küll ise ära nagu kord ja kohus.

Kaur sai ka kanalihatükikesi, mida hoogsalt endale sisse kühveldas. Näputoitumine pidi laskma lapsel "omas tempos süüa", ütleb Montessori beebi raamat. Ise otsustada, mida ja kui palju ja kui kiiresti süüa. Noh, Kauri tempo on väga kiire ja mood on toppida kõik, mis ta ees söögilaual on, endale korraga suhu. Ühtelugu issi õpetab teda toites: "Söö suu enne tühjaks!" või siis tõreleb kõõksuva lapsega: "Ära siis topi kõike korraga suhu!"

Meie saame talle küll ainult jaopärast ette anda, ise peame ootama, kuni ta kõik suhu toppinud ja alla neelanud on, siis saame uue portsu anda, muidu ta lihtsalt jätkab.

Ma ikka üritan talle juurvilju ka pakkuda, aga nendest ei ole ta peale muu toiduga tutvumist enam kaugeltki endises vaimustuses. Algul sõi ta nii tomatit kui kurki, nüüd viskab tomati suurema tseremooniata kohe põrandale. Nii kui käe külge paneb, see lendab põrandale. Talle nagu ei meeldi selle tekstuur või miski. Kurki peale mitmekordset pakkumist natuke näkitseb, aga ilma entusiasmita. Brokoli lendab samuti kohe põrandale ja avokaadot ta enam ei salli. Just panin talle enda salatisegust rukolat ette ja see lennutati elegantse käeliigutusega kohe maha. 

Tõstsin rukola uuesti ta ette. "Sa ei pea sööma, aga sa pead vähemalt proovima," ütlesin rangelt. Kaur tõstis rukola suu juurde ja nii kui keel seda oli puutunud, viskas selle suurema jututa jälle maha.

Siis meeldib talle ka üle söögitooli ääre kummarduda ja oma mahavisatud toitu nukra pilguga vaadata, vahel ta ka liigutab oma paremat kätt üles-alla, nagu lehvitaks toidule.

Aga vähemalt sööb ta peaaegu kõike muud nagu miška. Igasugune liha ja kala, ahjus tehtud või aurutatud, teeme tükkideks ja anname ette ning see kaob nagu põhjatusse auku. Igasugusel kujul pasta ja kartulipuder ning kõik hommikupudrud. Puuvilju annan talle ette lõikudena magustoiduks, näiteks veerand ploomi või õunaviil, millel koor ära võetud - läheb kaubaks küll. 

Köögiviljaga siis kasutan vahepeal pettekat ning näiteks köögiviljariisi talle sisse söötes tambin sinna hulka ka brokolit, avokaadot ja keedetud kapsast. Lipsukujulised pastatükid annan ette avokaado ja brokoliga kokkumääritult ja süüakse ära ikka. Ei saa lasta tal köögiviljadele lihtsalt ei öelda, minu plaan on kasvatada laps, kes sööb suhtkoht kõike, aga eriti köögivilju.

Nüüd on ära kadunud meil ka nendest poepüreedest toitumine, mis mulle alati vastukarva oli. Ma ise pole oma väikeste valgete käekestega veel ühtegi lastetoidupurki või potsikut ostnud. Neid varusid täiendas pidevalt mees ning üht-teist saime ka sõprade-tuttavate käest, kellel üle jäänud. Aga minu jaoks on need toidud raiskamine, sest esiteks on nad kallid ning teiseks reostavad keskkonda. Nii palju väikeseid totsikuid, mis prügisse lähevad. Laps võib vabalt süüa sama toitu mis meie. Ja mulle ei meeldi näiteks üldse puuviljapüreede osa seal, mida Kaur ühtelugu magustoiduks saab. Muidugi sööb ta sellist asja meeleldi, ajab suud lahti nagu linnupoeg. Terve tuubi võib korraga ära süüa (lisaks oma enne juba söödud lõunale), kui ise etteandmist ei lõpeta. Aga milleks tal seda vaja on? Pole mingit põhjust, miks ta ei võiks neid puuvilju ise süüa. Võtab lõigu ja näkitseb (või noh, tema puhul topib tüki tervenisti suhu ja siis püüab oma liiga täis suuga kuidagi hakkama saada ja näeb naljakas välja). Meil on puuviljakauss alati ääreni täis vähemalt kolme eri puuvilja ja valikut leiab igal ajal. 

Ma lihtsalt ei saa aru, miks kaheksakuune peaks sööma mingeid peeni püreesid, mille puhul kogust isegi ei teadvusta, kui ta võiks süüa normaalse inimese kombel päris puuvilja, mis niimoodi palju kasulikum on.

Neid magusaid maitseid tuleb üldse väga ettevaatlikult tutvustada, sest neid süüakse mõistagi väga meeleldi, aga mittemagusad maitsed kaotavad kohe oma koha toidusedelis. 

Jõudes tagasi hommikusöögi juurde, siis ma ise pidin endale pärast veel teise hommikusöögi tegema, sest Kaur muudkui sõi seda omletti ja sõi minu osast ka veel pool ära :D Siin peab peale passima, et väikese nälja kõrvalt ise üldse midagi hambusse saaks.

Tsirkus

Kaur sügises

Tsirkus on linnas!

Käisin üleeile Kauriga jalutamas, ta käis veel lihtsalt oma pikkade käistega ja suvemütsiga peas. Aga nina tõmbus punaseks, tal oli külm. Eile siis panin talle meriinovillast mingi kerge kombe ning mütsi ja kindakesed, jalgade peale teki. Ikka oli tal külm! Mitte et ta oleks kurtnud, aga ninake oli külm ja käed-jalad ka. Vaatasin siis, mida teised emad oma samavanadele lastele selga on pannud, nägin, et paksud kombed juba. Hmm, see polnud mulle pähegi tulnud, et need asjad on ju ka olemas. Aga kas ka meil? Kaevasin kuskilt välja koti veel suurte või väga soojade riietega Kauri jaoks, kõik sõprade-tuttavate annetatud. Sealt tuli välja paar paksemat kombet, millel mõnusasti kapuuts olemas. No vot sellises kombes oli tal hea, õõtsus seal mõnusasti vankris, kapuutsi jänkukõrvad kiikumas, ja jälgis ümbrust.

Ma selliseid pakse kombesid vist tal varem polegi kasutanud, kuigi ta sündis talvel ja hakkasime kohe iga ilmaga väljas käima. Aga tal olid meriinovillast kergemad kombed ning soojakott vankris ning siis ta ainult lesis ja talle ei tulnud kunagi tuult sinna sisse ehk ta vaevalt tunnetas külma. Nüüd ta tahab väljas ainult istuda ja on täielikult tuulte käes ehk sellised paksud riided täitsa omal kohal.

Samast kotist leidsin ka vahvad tunked, mis nagu tsirkuseartistile mõelnud. Mees kirtsutas nina ja küsis, miks ma vihkan meie last, aga minu meelest on see nii nunnu! Küll ta on armas pontsu ja värviline selles, ning hea soe on põrandal ringi trööbata. Meie tsirkusekaur.

Täna on nii produktiivne hommik olnud. Meie tõusime seitsmest, hakkasime süüa tegema või põrandal käputama, mees magas tagatoas edasi, sest tema oli poole öö pealt kisakauriga diivanile magama tulnud ja veel unine. Mina laiutasin nagu kuninganna suures voodis...

Poole üheksaks oli mõlemal söödud, nõudepesumasin tühjendatud ja köök korras, pesu pestud ning Kauril tuli juba kätte hommikuune aeg. Läksime issile kaissu, et ta voodist välja ja tööle ehmatada - uus vahetus magajat pidi peale tulema. Nii kui Kaur voodisse sai, ta moepärast korra röögatas ja siis nägin juba, et silmad vajuvad raskeks. Paari minutiga ta juba tudus.

"See on ikka päris hämmastav," ütles mees. Jep, Kaur on üldiselt päris hea magaja ja päevastele unedele jääb kergesti. Talle vist sobib ka, et meile on kujunenud ilus rutiin, ta teab alati, et poolteist-kaks tundi peale hommikul ärkamist saab ta juba esimesele unele. Kunagi tundus mulle tüütu, et väikese lapsega peaks päevakava nagu tema järgi käima ning pisibeebina ei käinudki, vaid tegime kõiki asju siis, kui mina tahtsin. Kaur magas lihtsalt igal pool ja enamasti üldse õues, uinudes kohe, kui välja sai. Suurema lapsega aga kujuneb vist loomulikult see rutiin ikkagi välja. Lapsel on vaja kaks korda päevasel ajal magada ning kui talle seda mitte võimaldada, siis saad tagajärgi ise tunda. Eile just tahtsime Mariliga linnas kokku saada ning kui ta küsis, mis kell, tabasin end kalkuleerimast, mis ajal Kaur üleval on, et siis minna.

Samas teine päevane uni on meil natuke ujuvam, kõikudes vist lausa kahe tunni sees. Ta võib magama jääda pool kaks või pool neli või millal iganes sinnakanti ning magada loodetavasti lausa kaks tundi.

Aga nüüd ta teeb teises toas häält, hommikuuni on täis magatud. Tšaupakaa!