Ära sure, Leonardo DiCaprio!

Käisin eile päeval ujumas, ostsin Maximast terve kuhja vastlakukleid, sõin nad ära (minu jaoks on vastlaperiood juba käimas ning ma kavatsen kogu selle aja kukleid süüa) ning sõitsin Tartusse, et Mariliga kinno minna. Tahtsime minna kella kümnesele seansile ning seetõttu jäin ma tema juurde ka ööseks.

Tema töö juurest läksime Ristiisasse istuma. Oli laupäevaõhtu, aga meie lihtsalt sõime ja jõime mahla ja vett. Minu puhul, sest minu alkovaba jaanuar veel kestab (tänasega saab läbi!!) ja Marili puhul, sest ta ei ole alkohoolik.

Mulle nii meeldivad õhtused kinoseansid. Kõik on kuidagi salapärane ja inimesi on ka rohkem kui päeval. Ostsime kummikomme ja seadsime end sisse. Filmiks oli "Mees, kes jäi ellu". 

Meheks, kes jäi ellu (spoiler alert!) oli Leonardo DiCaprio. Lugu põhineb tõsielul. Omg, tõsielu peab ikka vägivaldne olema. Film oli igatahes väga räige. Väga räige. Nii palju vägivalda. Indiaanlased ja valged mehed tapsid üksteist, millal iganes keegi kellegi kätte sai. Täiega yolo lihtsalt, ei mingeid küsimusi, insta tulistama (või indiaanlaste puhul nooltega laskma ja skalpeerima).

DiCaprio mängis karusnahakütti külmas-külmas Ameerikas kauges minevikus. Juba filmi esimene stseen on võigas: indiaanlased tulevad nende salga karusnahku varastama ja nende varastamiseks tapavad pmst kõik ära, jättes ellu vaid mõned mehed. DiCaprio jääb ka ellu, sest ta on peategelane.

Natuke hiljem keerab ta kaitseingel vist selja, sest teda ründab grislikaru. Selle stseeni ajal pidin ma lihtsalt käsi silme ees hoidma, sest ma ei suutnud seda vaadata. Leonardo rebitakse nii puruks kui puruks. Ta vähesed allesjäänud kaaslased püüavad temaga edasi reisida, aga see on võimatu: on megakülm, on mäed, ning iga nurga taga varitsevad indiaanlased, neil on aga vaja insta ohutusse kohta jõuda. Nad jätavad kolm meest Leonardot valvama, kuni ta ära peaks surema, ja need mehed peaksid talle siis ilusa kristliku matuse korraldama ja teistele järgi minema. Millegipärast valitakse üheks neist kolmest mehest ka John Fitzgerald (Tom Hardy, väga hea osatäitmine), kes juba eos Leonardot ei salli ja pidevalt temaga tüli norib. Millegipärast tundus see neile hea mõte. Nende kapten veel korrutab Fitzgeraldile, et Hugh Glassi (Leonardo) eest peab hoolitsema kuni surmani! Fitzgerald hoolitseb ka, aga samas võiks tema meelest see surm juba kiiremini saabuda, et ta ise ohtlikult maalt jalga saaks lasta. Kus häda näed laita, seal tule ja aita.

Pikk lugu lühidalt: see lugu läheb neil inetuks kätte ja nad jätavad Leonardo üksi maha, arvates, et ta nagunii kohe sureb. Leonardo paneb täiega yolot: kuigi ta äsja ei suutnud liigutada ega rääkida, ärkab ta elule, ütleb "Oh hell no!" ja hakkab roomates ja puutükkidel sõudes oma kaaslasi jälitama, sest nüüd on ta vihane. 

Kuigi ma enne ütlesin, et see film on räige, on ta ka väga ilus. Nii palju ilusaid loodusvaateid, ilus valgus, hästi üles võetud. Väga kvaliteetne. Lausa rõõm oli vaadata (välja arvatud pool filmi, mil pidi silmad kinni pigistama).

Algustiitrite ajal tekkis mul millegipärast tahtmine üle saali "Leo!" karjuda. Samal ajal hakkas Marili itsitama ja ütles, talle tuli meelde, kuidas Carmen Pritson-Tamme kunagi "Leo! Leo!" karjus. Me oleme nii samal lainel.

Ja veel üks asi: need metsikud ilmaolud, mida filmis näidati. Kogu aeg sadas lund ja kõik oli jäätunud. Kuidas oli inimestel võimalik sellistes tingimustes nädalaid elada? Vahel neil oli mingi karusnahk üll, aga ma ei kujuta ette, et sellest palju abi oleks. Vahel polnud sedagi. Ja Leonardo suples jumala yololt jäistes jõgedes. Siis tegi mingi pisikese lõkke üles ja pani edasi.

Mul hakkas seda vaadates nii piinlik, kui tuli meelde, et ma äsja rääkisin töö juures kõigile kolm päeva, et mul on sõrmes pind. 

Kuigi pinnu võtsin välja juba esimesel päeval. Aga emotsionaalne kahju jäi. Iga kord, kui keegi mul midagi teha palus, korrutasin, et mul on pind.

Kamikaze

Ma tõusin täna kell üks, käisin Aida kohvikus Tina Fey raamatut lugemas ja šoplesin natuke aega linnas. Ja kell pool seitse olin ma nii surmväsinud, et pidin minema ja uinaku tegema. Mis toimub? Praeguseks sain küll üles, aga arvestasin juba välja, et peaksin selle jama peale täna öösel uinuma umbes kell kolm.

Tina Fey raamat on päris hea. Hankisin selle hoolimata sellest, et mul on nii palju raamatuid veel lugemata. Ta räägib päris palju oma Saturday Night Live'i aegadest, mis on huvitav.

Vähemalt sain vahepeal läbi ühe oma tarkadest raamatutest, Liisult laenatud "Poor economics", mis räägib selle maailma kõige vaesematest, kes peavad hakkama saama alla dollariga päevas. Mis juhib nende elu ja majanduslikke otsuseid, mis meetmeid kasutada, et nende maade ja inimeste olukorda parandada? Raamat on kirjutatud hästi emotsioonitult ja kõik väited põhinevad puhtalt uuringutel ja päriselt vaestes maades läbiviidud meetmetel. Mis töötas, mis mitte? Ja kas rikkad riigid peaksid üldse sekkuma ning andma välisabi, või peaks kõik jätma turu iseregulatsiooni hoolde?

Üks huvitav väide, mis mulle sealt kõlama jäi, oli, kui raske on ülivaestel inimestel säästa, võrreldes rikaste riikide inimestega. Üks asi on muidugi erinevus sissetulekutes, aga teine, et meie jaoks on paljud otsused ära tehtud automaatselt. Töötuskindlustus, pensionifondimaksed, sotsiaalmaks (millega kaasneb ravikindlustus) võetakse palgast maha. Vaesed, kes tihti on sunnitud äraelamiseks looma pisikesi, vaevuhingitsevaid üheinimesefirmasid, ei saa kuskilt sellist automaatset luksust. Nemad peavad säästmise otsuse tegema iga päev, üha uuesti ja uuesti, tihti oma kõhu arvelt. Ja kuna tahtejõud on piiratud ressurss, saab see ühel hetkel otsa ning iga ülearune sent kulutatakse "luksuskaupade" peale nagu magus või rasvane toit, või sigaretid või alkohol. Mis iganes aitab muuta tänast päeva natuke talutavamaks.

Košmaar.

Ma lugesin seda raamatut oma viis kuud, aga olen uhke, et lõpuks läbi sain.

Ja lisaks ostsin millegipärast Sirbi, mida ma muidu kunagi ei loe. Seekord lugesin sealt ära ainult kaks filmiarvustust ning lehitsesin nimekirja, kus olid kirjas inimesed, kes 2015. aastal Kultuurkapitalilt toetust said. Ma ei tea, miks mind see huvitab.

 

Ning see Kamikaze-laul kummitab mind viimased päevad. Ma olen seda oma sada korda kuulanud. Nii kaif! Nii hea biit ja hääl.

 

Hip-hip-hurraa

Käisin Tiina juures sünnipäeval. Mitte Tiina sünnipäeval, vaid lapsukese omal. Kui ma Tiina käest küsisin, mida kingiks tuua, siis ütles ta, et mänguasju on neil juba piisavalt ning praktilised oleks näiteks riided.

Viisin siis talle paar nunnut riietuseset, mis olid kõik tsipa suured, aga samas - kasvava lapse puhul pole sellest vast hullu ning pigem suured, kui väiksed. Laps käis ringi ja ümises tähendusrikkalt sünnipäevalaulu, nagu vihjeks, et oleks aeg seda taasesitada.

Siis nägin, et Tiina ise oli küll lapsele ühe mängu kinkinud.

"Küll sa oled salakaval," ütlesin ma. "Tahtsid ise olla ainuke, kes mänguasju kingib, jah? Tahtsid ise tema silmis number üks olla, jah? Seadsid mulle lõksu?"

"See on selline arendav mäng," ütles Tiina.

"Kuidas sa võisid mulle nii teha?" küsisin ma. "Ah sa saadan. Ah sa madu!"

Tiina kuulas, pea viltu, ja küsis: "Noh, kas rohkem ei tulegi?"

Toit oli kõik väga maitsev. Marili oli spetsiaalselt mulle teinud porgandipihve, päevalilleseemnetest kastet, mis oli natuke hummuse maitsega, ja Tiinaga koos olid nad teinud mulle isegi eraldi kartulisalati. Kogu see tähelepanu oli nii ülinunnu ja megaarmas :)

Kaks korda üritasime Tiinaga jengat mängida ja jõudsime üpris kaugele ning torni päris kõrgeks ja kõikuvaks. Küll ma üritasin Tiina enesekindlust murda ning hüüdsin talle "Koba!" ja "Kukub!" ja "Ma ei taha midagi öelda, aga mul on tunne, et sa kaotad."

Tegelikult olime päris võrdsed, aga kahest mängust ei jõudnud lõpplahenduseni ükski, sest peol olid kaks nelja-aastast last ja kumbki neist lükkas üks kord selle torni ümber. Meie karjed ei päästnud meid.

Aga noh, vähemalt pääses Tiina kaks korda kaotusest :D

Ja mu lemmikkoht oli tordisöömise ajal, kui lauale toodi kann koorega ning mina ja Marili jõudsime kohvi peale koore ära valada. Siis hakkas Tiina ja Marili isa valama, ning seal polnud enam tilkagi alles. Me jõime nii palju koort, nagu oli ette nähtud kümnele inimesele.

"Meie raiskasime vist kõik ära," ütles Marili natuke süüdlaslikult.

"Yolo," ütlesin mina ja hakkasin itsitama. 

"Yolo," ütles ka Marili, ning me itsitasime tükk aega, sest on nii lõpmata tore, kui keegi hakkab midagi valama ja kann on tühi. Vähemalt minu meelest on. Naersime seni, kuni uus koor lauda toodi, aga mälestused sellest kustumatust hetkest jäävad minuga igavesti.

Martsipan!!

Tore on kirjakesi saada

Üks väike tüng teeb ikka päeva heaks. Või kui päris tünga pähe ei tule, võib alati lihtsalt töökaaslasele kappi kirja jätta. Kirja sisuks võib olla mis iganes, avastaja rõõm ja elevus on garanteeritud. Vähemalt mina arvan, et on garanteeritud.

Ükspäev mul näiteks kummitasid erinevad Orelipoisi laulud ja ma käisin kogu päeva ringi ning lõõritasin: "Kui jäid karussellist maha, võta isiklikuuuult..." või "Laiali on kõik mõttttted ja tunded, laiali on kõik taevas ja maaaa...."

Nati avastas end selle peale samuti "Laiali on..." laulmast ning kurjustas iga sellise avastuse peale minuga: "Kurat sind võtaks, Anne-Mai!"

Aga teha polnud enam midagi. Kui mingi laul on sul peas, siis ta on sul peas. 

Ühele teisele töökaaslasele jätsingi kappi A4 lehe, mille maalisin täis "Võta isiklikult" laulusõnu, juurde kirjutasin, et need on õpetussõnad algavaks tööpäevaks. Kui ma päeval korraks tema juurest läbi hüppasin, oli ta igatahes elevil. (Isiklikult ei paistnud võtvat.)

"Ma tulin tööle," ütlesin talle. Ta vaatas mind kahtlevalt: "Misasja?"

"Jaa, me oleme täna kahekesi tööl. Ma olen kella neljast graafikus."
Juba ta tormaski graafikut uurima, jättes minu vaikselt itsitama. Järgmiseks leidis ta leti pealt lehviga suitsupaki.

"Mis asi see on?"
"See on sulle. Kas sul polnud täna sünnipäev?"

Jälle vajus tal karp lahti.

Tegelikult tahtsin talle lihtsalt midagi ilusat viia. Meesterahvas nagu ta on, magusat ei söö, aga suitsu teeb küll. Yolo ju siis. 

Ise aga leian vahepeal oma asjade seast selliseid kirjakesi, kahtlaselt Nati käekirja ja sõrmejälgedega:

Viimase kirja peale, mis ütles, et banaanid on otsas, sain ma kerge südari. Nati pidi mulle suhkruvett tegema, mind kõvasti kallistama ja kinnitama, et tegi vaid nalja.

"Vihane kaheksa"

Jõudsin mina ka lõpuks Quentin Tarantino uusimat filmi vaatama - "Vihast kaheksat". Ma ootasin nii kaua, et seda näha. Õigupoolest jäin laupäeval uuesti haigeks ega saanud jälle minna. Veetsin terve päeva voodis, pea valutas meeletult ja kogu aeg ajas iiveldama. See polnud sedasorti haigus, millest sa samal ajal blogid. See oli sedasorti, kui sulle tõesti tundub, et sa sured ära, ning sa hakkad lambist usklikuks ja palud mingit tundmatut jõudu, et su pea kas või hetkeks lõpetaks valutamise ja sa saaksid magama jääda ning kõik unustada.

Vahepeal võtsin jõu kokku ja käisin vetsupotti kallistamas, aga see nõudis ka päris suurt eneseületust, et voodist välja saada.

Igatahes, pühapäeval ärgates oli suhtkoht normaalne olla ning ma lõin voodis taastumisele käega ja sõitsin linna, et "Vihane kaheksa" ära vaadata.

Omg!

Nii, kui algustiitrid Ekraani kino ekraanile ilmusid, olin juba elevil.

Ja noh... ma nii tahaks kõigile selle filmi ära rikkuda ning öelda, kuidas see lõppes, sest see lõppes täpselt nii, nagu ma alati nalja teen, et kõik filmid lõppevad. Aga ma ei ütle. 

Avastasin, et üks oht on, kui midagi nii väga oodata: võid pettuda. Ja ma natuke pettusin. "Vihane kaheksa" ei olnud nii hea kui "Django" või "Vääritud tõprad". Viimased on küll tõelised meistriteosed, nii et ei saa oodata režissööri igast liigutusest jälle üht sellist, aga ma siiski ootasin.

Muidugi polnud film halb, ta oli ikkagi väga hea, ta oli kvaliteetselt Tarantino, aga midagi jäi minu jaoks puudu. Sellist tunnet, et ma läheks seda kohe uuesti vaatama!, ei tekkinud.

Osatäitmised olid küll head. Samuel L. Jackson tegutses oma tuntud headuses ja põhimõtteliselt vedas kogu filmi. Tim Rothi tegelaskuju oli niiii täpselt Christoph Waltzi Tarantino-tegelaskujude moodi kõigis oma maneerides ja ka välimuses, et hakkas lausa ebamugav. Vägisi tekkis tunne, et Rothi osa kirjutati tegelikult Waltzile, aga Waltzi nad ei saanud, ja siis pidi Roth andma oma parima.

Veel üks väga hea osatäitmine oli Walton Gogginsi poolt, kes on mulle nimena küll tundmatu, aga mäletan teda "Djangost". "Vihases kaheksas" oli ta veel poole parem, tema tegelane oli alguses natuke ohmu, aga mida edasi, seda rohkem tegevust enda alla haaras. 

Jaa. Igatahes natuke elevile lähen ma ikkagi, kui sellele filmile tagasi vaatan. Võib-olla et lähen siiski vaatan ta uuesti üle. Tema kolossaalne pikkus - peaaegu kolm tundi - mind igatahes üldse ei häirinud. Olgu, alguses võib-olla võttis liiga palju aega, et tegevus hoo kätte saaks, aga lõppeks - mida rohkem Tarantinot, seda parem.

Vahepeal, kui mul janu tekkis ning lipsasin välja Cocat ostma, mainis üks mees mulle joogileti ääres: "On ikka pikk film, eksju?"

Ja ma saingi sellele vastata ainult, et mida pikem, seda parem.

Lõppkokkuvõttes yolo. Ma lähen nüüd tööle.

Them heavy people

Kuulan imelist Kate Bushi. 

"Them heavy people'il" on nii ilus sõnum. See on inimestest, kes sind pushivad, kui sa ise oled liiga nõrk, et ennast aidata. 

Ja video on lahe.

Ma tahaksin väga Tarantino uusimat filmi vaatama minna. Olen seda juba aastaid oodanud! Järgmisel vabal päeval olen kinos ka. Senikaua lohutan end "Vabastatud Djangoga".

 

Babes be cute

Ja mu isa helistab mulle igal õhtul ning küsib, kuidas on :D

*

Ma ei mäleta, millal viimati duši all käisin. Selle kohta oli üks väljend. Yolo vist. Samuti pole ma viis päeva juukseid pesnud. See-eest lõikasin eile juukseid, juba teist korda nädala jooksul. Hajameelselt ja küünekääridega.

Imiteerisin vist Jennifer Lawrence'it filmist "Joy". Ainult et peale juuste mahalõikamist ei läinud ma oma saatusele vastu ega astunud vastu kurjadele petturitele, rääkimata oma elu kordaajamisest. Ma läksin voodisse.

Minu uued kausid ühest pisikesest sisustuspoest Viljandi bussijaama hoones. See pood on mu lemmik.

 

Ja ahviaastale pühendatud altar: 

Ma põletan seal juures iga päev viirukit ja naeran nagu ahv.

Mihkel Muti "Pingviin ja raisakass"

Ma jäin arvatavasti haigekski ainult sellepärast, et kõik oma lugemist ootavad raamatud läbi saada. Sophie Kinsella on läbi (polnud eriti hea), sugu:N on läbi, Mihkel Mutt on läbi, ja praegu teen ma tublit progressi ühe targa raamatuga, Poor Economics, millega alustasin, ja seda tean ma täpselt, septembris.

Parem hilja kui mitte kunagi. 

Minu jaoks on Mihkel Mutt üks parimaid eesti kirjanikke. See, kuidas ta kirjutab, on lihtsalt võimas. Üheaegselt naljakalt ja tõsiselt, lauseehitus on igapidi paigas ja dialoogid head. Ja karakterid lähevad väga korda. Juba tema lasteraamatut "Näärivana" lugesin lapsena uuesti ja uuesti.

Ning viimatine "Kooparahvas läheb ajalukku" on väga võimas lugemiselamus. Nõukogude aja lõpust ja Eesti Vabariigi algusest, sellest, kuidas igaüks oma kohta püüab leida, ja lõpuks läheb inimeste elusaatus hoopis teisiti, kui oleks võinud arvata...

Juba "Pingviini ja raisakassi" tutvustuses on öeldud, et see on "nagu ühe päeva tohutu fotosuurendus romaanist "Kooparahvas läheb ajalukku"." 

On parajasti vana korra lõpp ja uus kohe algamas, suured muutused on õhus. Kõik teevad midagi, siblivad ja sagivad, kõikjal on uusi võimalusi, ole vaid mees ja hakka kinni. Peategelane Eff kõnnib mööda Tallinna tänavaid, kohtab tuttavaid ja kuuleb aina uutest ja uutest võimalustest. Kõik on millegagi ametis. Kes teeb poliitikat - mõned tahavad asju Venemaaga ajada ettevaatlikult ja vereta, teised kohe püssi kätte haarata. Kummagi poole argumente kuulates läheb Eff kohe kaasa ja kujutab end ette vastavalt Eesti sõjaväe ülemjuhatuses või diplomaatilise saadikuna, kes reisib üle terve maailma ja ettevaatlikult Eesti asja ajab. Ent kohe vajub ta õhust tühjaks nagu õhupall ning nendib, et see konkreetne asi pole just tema tugev külg või et konkurents on juba liiga tugev.

Kõik reisivad, kõik teevad midagi. Üks Effi endine kursakaaslane, kellega ta kokku juhtub, on tõlk ning pool maailma läbi rännanud, teine sõber on ärimees, ajab igasugu kahtlasi asju, aga on püstirikas. Ühelt poolt Eff põlastab teiste sahkermahkerit, teiselt poolt on kade, sest ka tema tahaks reisida, asju ajada, esindada, kuhugi kuuluda, pumba juurde saada. 

Oma elus on ta käinud ainult Indias, reisil, mille kunagi töö kaudu võitis. Igasse vestlusse püüab ta sisse susata, kuidas Mombays oli kolmkümmend kaheksa kraadi sooja. See on omamoodi tragikoomiline.

Väga-väga hea raamat. Kui igal kirjanikul öeldakse olevat see üks lugu, mida ta igas oma teoses jälle uuesti ümber püüab jutustada, siis Mihkel Muti jaoks on see see lugu. 

Suu kaudu hingaja

Olen haige. Tahtsin järgmiseks kirjutada, et olla haige on ülimalt tüütu, aga tegelikult pole, kui sul on aega, et enese eest hoolitseda ja mitte midagi teha. Minul praegu on.

Algas see juba tookord kinos, "Mere ääres" vaadates, kui ma tundsin järjest tugevamat tungi nuusata, aga ei nuusanud, et mitte kõrvalistujat segada. Kodus ema juures panin varba vahele vietnami salvi ja sõin mett, millest kummalgi polnud nähtavasti mingit efekti. Mind tegid veidi murelikuks eesootavad kaks pikka päeva tööl, mistõttu võtsin kaasa Mynthonit, ingverit, sidrunit ja meeletu hulga mentoolilõhnalisi Zewa Softiseid. 

Ma ei tea, kas nohu võib pähe lüüa, aga päeva peale jõin peale ingveritee ka meeletult kohvi ja rohelist teed ning midagi sellest segust kammis mul ära ka, sest ma hakkasin lihtsalt lõputult rääkima. Igasugu mõttetusi. Ma ei jäänud vait. Kui ma jälle üles nõusid pesema läksin, vaatas üks kokkadest mind hirmunud silmadega, nagu öeldes: "Jälle ta tuleb!"

Ülemus pidi korduvalt paluma Natit: "Lülita Anne-Mai välja!" või "Keegi võiks ta kilekotti pista ja ära viia." Ja ükskord ütles ta mulle tungivalt otsa vaadates: "Ma loodan, et sinuga juhtub täna midagi!"

Mis kõlas kahtlaselt nagu ähvardus, aga ma ei tea. 

Samas, kui ma vahepeal hetkeks vait jäin, vaatas ülemus ootavalt minu poole ja küsis: "Noh, teksti ei genereerigi või?" Ja siis ma tõmbasin hinge ja lasin edasi.

Nüüd nad kutsuvad mind hullumaja puhveti juhatajaks, aga yolo.

Mingi aeg läks mul nina suurest nuuskamisest punaseks ja huuled katki, sest et ma enam nina kaudu hingata ei saanud. Mul on nendele, kel nina kinni, alati suurepärane õpetus: "Lihtsalt hinga nina kaudu! Pinguta, kuni saad. Kui sa suu kaudu hingama jääd, ei lähegi nina lahti."

Jaa, ise seda teha pole üldse nii kerge. See on košmaar. Iga hommik, kui ma ärkan, olen automaatselt jälle nina kaudu hingama hakanud, aga mingil hetkel läheb nina jälle kinni.

Pühapäeva hommikul siis oleksin tahtnud rahus välja magada ja end ravida, aga meil oli töökoosolek. Ajasin end üles ja marssisin sinna. Kui ma tunni aja pärast, äärmiselt ärritatud meeleolus koju jõudsin, avastasin, et olin oma telefoni tööle jätnud. See ei aidanud kuidagi mu meeleolu parandada. Kui ma tagasi olin läinud, tegid töökaaslased veel tünga ja ütlesid, et seal seda küll ei ole, mis mu umbes kaheks sekundiks murelikuks tegi, enne kui meelde tuli, et kedagi ei või uskuda.

Kui ma lõpuks tagasi koju olin jõudnud, läksin voodisse ja pole päriselt sealt välja tulnud tänaseni. Tegelikult oleksin pidanud täna tööl olema, aga vahetasin kellegi enda asemele, sest niimoodi haigena tööl käia on košmaar ning söögikohas ka väga ebahügieeniline. 

Lõppkokkuvõttes polegi nii hull. Ma olen juba kaks raamatut läbi lugenud ja üldiselt enesetundel, kui välja arvata nohu, pole viga midagi. Ja mu voodi on nii mõnus...

"Mere ääres" ilusate inimestega

Tšekkasin üle ka Angelina Jolie uusima filmi, omakirjutatud ja lavastatud "Mere ääres". Kõigepealt jäin seansile üldse hiljaks, sest mu buss hilines.

"Te jääte ju osast filmist ilma," ütles kinotöötaja soojalt, kui ta mulle piletit müüs. Ma kehitasin õlgu. Pärastpoole tagasi vaadates, mida lühemaks see film mulle jäi, seda parem.

Tegevus toimus Prantsusmaal, kuskil väikeses külas mere ääres, kuhu abielupaar Angelina ja Brad (elus ei jää mulle filmitegelaskujude nimed meelde) olid sõitnud, et meespool saaks rahus kirjutada ja naispool... mitte midagi teha.

Kohe filmi algul sai selgeks, et hästi nende vahel asjad just ei olnud.  Brad Pitt rääkis kohaliku baarimehega vahepeal halvas prantsuse keeles oma elust ning nentis, et tema naisega on raske.

Oli kohe aru saada, et Angelina oli tahtnud teha sellist hästi kunstilist filmi, kus on palju ilusaid vaateid, ilusad inimesed, mõtlikkust... Mis tal välja kukkus, oli film, kus lihtsalt mitte midagi ei toimunud. Ja see kuramus oli pikk. Midagi kahe tunni ringis. Kaks tundi lihtsalt seda, kuidas Angelina Jolie seisis pikkades seelikutes oma hotellitoa rõdul ja vahtis merele. Ma ei liialda, neid stseene, kus ta seisis, pikk seelik seljas, ja rõdult merele vahtis, ütlemata sõnagi ja nähes välja eepiliselt ilus, oli oma kakskümmend. Mõnikord vahtis Brad Pitt omakorda teda, jällegi midagi ütlemata.

Ükskord ta ikkagi ütles midagi, ütles naisele: "Sa peaksid täna jalutama minema. Teeks sulle head."

Mille peale naine nähvas: "Sa peaks täna mitte jooma. Teeks sulle head."

Selle peale ei rääkinud nad jälle kaks päeva mitte midagi.

Brad Pitt oli küll tore. Ta ei suudagi üldse halvasti mängida. Ta on alati hea. Angelina Jolie on kuidagi ebamaiselt ilus. Täpselt filmistaarilikult liiga ilus. Temast ei oleks vist kunagi saanud tulla tavalist inimest, kuna ta selline välja näeb. Aga ausalt öeldes on ta liiga kõhn. Tundub, et ikka mitu-mitu kilo oma loomulikust kaalust kõhnem. Ta käsivarred on lapse omad.

Mingil hetkel seadsid end nende kõrvaltuppa sisse noor abielupaar, värskelt abiellunud, õnnelikud ja armunud. Tüübid hakkavad neid kohe kadestama. Noored õnnelikud on väga suhtlemisaltid ja kutsuvad neid igale poole: kaarte mängima, purjetama... Angelina Jolie, kes parasjagu oma lamamistoolil lebaskleb ja päikeseprillide tagant ikka jälle äraseletatud näoga merele vahib, isegi ei viitsi reageerida. Mulle jäi kummaliseks mesinädalatel oleva paari motiiv, kui nad Angelinat ja Bradi jälle kuhugi kutsusid ja aega tahtsid veeta. Muidugi, nad olid väga ilusad, aga nad ei rääkinud kunagi midagi. Angelina tegelaskuju oli kõige igavam, mida ma tükil ajal filmis olen näinud. Ta lihtsalt ei teinud mitte midagi!

Lõppeks olin natuke pettunud. Üks väike päikesekiir filmis oli Melanie Laurent (Shoshanna!), kes kehastas õnnelikku abielunaist teisest toast, kuid millegi muuga rahule jääda küll ei olnud.

Oleme midagi õppinud ka sellest kurvast juhtumist.

(Mida? Tegelikult vist mitte midagi. Mulle lihtsalt meeldib seda öelda.)

Ma armastan külma, aga ma lihtsalt ei taha välja minna

Ja tuleb vist siiski tegus päev, sest kell kuus sain ma üles ja läksin ujuma. Taipasin kohe, et olen jumala segane ega jõua eluga kohale. Kaalusin mitu korda tagasipöördumist, et mitte ära külmuda, kuni taipasin, et ujulani on juba vähem maad kui koduni.

C'est pas possible! 

Huvitav, kuidas ma nii kehvakeseks olen muutunud? Vanasti käisin ma talviti kelgutamas, rääkimata niisama jalutamisest ja ma ei tea... lumesõdadest? Seekord, kui mulle paar päeva tagasi Päikesekiir helistas ja Otepääle kelgutama kutsus, naersin viisakalt ja mõtlesin, kui random koht ning mis kamp see niimoodi lambist õhtul Otepääle sõidab. Olin ise hoopis Tartus, aga nii või naa poleks ma jaa öelnud.

Päikesekiir on ikka lahe.

Seekord, kui ma ujulasse jõudsin, olid mu reied üleni punased. Plussiks oli täiesti tühi ujula. Jumala eest, ainult kaks meest ja mina. Naiste duširuumis polnud isegi veel tuld põlema pandud. Mitte keegi pole enam piisavalt segane, et sellise ilmaga hommikul välja ronida. Ja kuigi ujumine oli seekord täiuslikult privaatne ja sain rahulikult ilma kellegagi kokku põrkamata oma teed liuelda, jääb see ka minu poolt sel talvel viimaseks korraks. Kui ma just taksoga ei hakka sõitma. Aga ma ei näe mõtet sõita taksoga sporti tegema. See on lihtsalt nonsenss.

Föönitasin oma juuksed nii kuivaks, kui viitsisin, aga mingi niiskus jäi siiski sisse, sest kümme sekundit pärast ujulast välja astumist olid mõned salgud mu juustest ära külmunud. 

Väike kakao ja juustuvõileib oma voodis on ikka parimad.

Joy (2015)

Kui paar päeva tagasi kinos käisin, huvitasid mind kaks filmi: "Joy" Jennifer Lawrence'iga ja Angelina Jolie "Mere ääres". Valisin selle filmi, mille seanss juhtus olema esimesena ning selleks sai "Joy".

Peamiselt tõmbas mind selle filmi poole Jennifer Lawrence peaosas. Bradley Cooper on samuti tugev näitleja.

Peategelane on noor naine, kellele on alati meeldinud oma kätega midagi luua. Kahjuks on juhtunud elu ja ta on omadega ummikus: lahutatud, kaks last, kehv töökoht ja motivatsioonipuudus. Ta ema elab ühes toas ta majas, tehes päevad läbi mitte midagi peale seebikate vaatamise, eksmees elab keldris ning hopsti! kolib varsti keldrisse sisse ka Joy isa, kelle tema uus naine on välja visanud. Kõik kogu aeg tahavad Joy käest midagi ja keegi ei toeta teda. Filmi esimene pool on tõega päris masendav. 

Üks pidev liin on ema seebikamaailm. Film ise avatakse stseeniga sellest seebikast ja iga natukese aja tagant võtab kaamera jälle fookusesse teleka, kus näitlejad surevad ja jälle ellu ärkavad ja üksteist reetmises süüdistavad. Joyle hakkab kogu see seebikas nii ajudele, et ta näeb sellest juba õudusunenägusid.

Ja muuhulgas ajavad kõik pereliikmed kogu aeg midagi maha või ümber ja Joy peab kõigi tagant koristama ja oma käed katki tegema, sest tal ei ole korralikku moppi! Ja ta leiutab uut tüüpi mopi. The only mop you will ever need to buy!

Tõtt-öelda ei lähe see tõsielul põhinev film ka selles punktis eriti vähem masendavaks, sest mitte keegi ei usu Joy tootesse. Ta peab seda muudkui pushima ja pushima ning tõestama, et seda võiks edu saata. Robert De Niro Joy isa rollis on päris ebameeldiv, sest ta pole mitte kunagi tema poolt ja süüdistab igas ebaedus teda. Eks see kõik vist peegeldabki päris ärimaailma: see on raske.

Ühel hetkel, kui kõik jälle Joyle kraesse kargavad, ta nutab natuke, vihastab ja lõikab oma blondid juuksed maha:

Vot niimoodi

Ja ühel hetkel läheb paugutab püssi, sest kõik ajavad närvi

Juuste maha lõikamine mõjub väga motiveerivalt ja lisaks näeb lahe välja.

Alguses mulle see film eriti ei meeldinud, sest see oli kuidagi... kummaline. Igal pool need seebikanäitlejad oma draamaga, ja Jennifer kandis oma repliike ette natuke puiselt. Tegelikult rääkisid nad kõik natuke omamoodi.

Aga kui ma kinost välja kõndisin, oli kuidagi helge tunne peal. See lugu mõjus hästi ja jättis hea enesetunde.

Saame kokku Kaupsi ees

Kaks võimalust: kas homme tuleb üks tegutsemist täis päev, kus ma teen kõike ja jõuan kõikjale... või ütlen endale hommikul: põrgusse kah! ning keeran teise külje ja veedan päeva teki all, süües krõpse ja juues kohvi ning ronides vahetevahel katsuma, kas radikad ikka töötavad... nagu täna juhtus.

Ma loodan väga, et tuleb see esimene variant.

Sai siin vahepeal jälle Tartus käidud, sürpriis! Haha, ma veedan lihtsalt kogu oma aja Tartus. Tegelikult oli see võimalus veel viimast korda kokku saada Polina ja Heleniga, kes tänaseks on jälle Eestist lahkunud. Meid tuli seekord kokku suurem kamp. Nii kui me Tiinaga olime Kaupsi eest Polina kinni püüdnud, otsustasime juba eos kuskile maha istuda, sest teised hilinevad nagunii. Me oleme õppinud. Ma loovisin meid üllatuslikult Ristiisasse.

"Ma just tahtsin sulle sõnumit saata, et hilineme natuke," ütles Helen pärast, "aga nägin telefoni vaadates juba su sõnumit, et olete Ristiisas. Kust te teadsite?" 

Teatasin Jaanikale ja Maarjale, et pärast istumist läheme kõik Toomemäele kelgutama, sest Helen oli juba seitse kilekotti kaasa võtnud. Nad ajasid silmad ehmatusest suureks.

"Vähemalt ei võtnud ta seitset Salvo kelku," ütles Jaanika. Kujutlesime kõik hetkeks, kuidas Helen ilmub Ristiisasse, seitse Salvo kelku nööridega järel, ja küsib ettekandjalt parkimiskohtade järele. 

Ostsin pärast Tiinaga Kaupsist ühe huvitava näomaski, mis pealemäärituna nägi ereroheline ja õudne välja. Katsetasin seda kodus ema juures. Kui ma vannitoast välja ilmusin, Päär lihtsalt vahtis mind hullunud pilguga, nagu tahtnuks küsida: "Mida kuradit?" 

Kui ma aeglaselt lähemale hakkasin minema, pistis ta tuhatnelja punuma.

Siiski mõjus see mask pooridele päris hästi. Ma arvan. Ja juba mitu päeva ei näita inimesed enam tänaval minu peale näpuga ega karju: "Koletis!"

Kuigi eile ütles üks kamp teismelisi mulle tänaval: "Tere, Tiit!" (See viimane on tõsilugu.) 

Kulutasin Lõunaka Apollos ära enamuse Minni antud kinkekaartidest. Leidsin Sophie Kinsella uue raamatu, Mihkel Mutilt "Pingviin ja raisakass" ning kinkekaardi täissaamiseks ka kaks ajakirja.

Üks neist, sugu: N, on vist midagi uut. Uus feministlik ajakiri? Mingi ühekordne number? Samanimeline teatrietendus on ka olemas, kas sellest inspireeritud? Ma ei tea. Igatahes huvitav on. Seal oli üks artikkel sellest, kuidas alkoholitööstus on viimastel kümnenditel reklaami just eriti naistele suunama hakanud (sest mehed jõid juba nagunii palju) ja meile on sisendatud, et klaas veini filmi või raamatu kõrvale, oled sa üksi või kellegagi koos, on igati normaalne. Mõtlemapanev.

Sellega seoses suurenes mu raamatutekuhi veelgi. Ka Marili kinkis mulle jõuludeks ühe raamatu. Võtsin end vähemalt kokku ja sain "Don Quijote" läbi. Esimese osa tegelikult. Teine osa on veel, paksemgi kui esimene, aga ma arvan, et sellega tegelen siis, kui kõik mu praegu ootavad raamatud on tähelepanu saanud.

Ausalt öeldes ma arvan, et kuigi maailmaklassika, on "Don Quijote" lihtsalt liiga pikk. Cervantesel ikka sõnu jagus. Vahepeal hakkas üks tegelane teisele midagi selgitama ja tegi seda lihtsalt kolm lehekülge järjest, hästi üldsõnaliselt ja megalt metafoore kasutades.

Kuigi ta läks umbes poole raamatu pealt kõvasti huvitavamaks. Algul oli mul lihtsalt igav, aga pärast hakati jutustama igasugu lugusid, mis juba omaette huvitavad olid ja oma orjaks müümistega, araablaste ja kaunite naistega kangesti Wilhelm Hauffi kunstmuinasjutte meenutasid.

Jaa. Jääb siis nii. Oleme uhked, et ühegi osa läbi saime.

Sõbranna rääkis oma vaadetest lastele.

"Mina küll lapsi ei taha. Piinle üheksa kuud ja siis hakka veel pressima," kehitas ta õlgu. "Mitte et mul konkreetselt tite vastu midagi oleks, aga ma ei taha teda ise saada."

Ta mõtles natuke.

"Alati võib ju lapse varjupaigast võtta."

Ta mõtles veel natuke.

"Või, see tähendab... mitte varjupaigast, vaid lastekodust."

Sünnipäev - soovitan kõigile

Mul oli sel aastal imetore sünnipäev. Tegelikult olin pool päeva täitsa üksi kodus kassivalves, aga sellegipoolest oli mõnus ning häid soove sain ka küllaga.

Sisustasin oma aega pesutriikimise, tolmupühkimise ja kassikasti koristamisega (sest ma ei saanud ometi järgmisel päeval koju saabuvale emale mingit sealauta maha jätta), enne kui mul pähe tuli poodi minna ja endal olemine mõnusaks teha. Et oli nagunii aasta viimane päev, tundus pudel šampust hea mõte. Etteruttavalt võib öelda, et viimaseks pudeliks sel päeval see ei jäänud...

Tegin endale terve pannitäie seeni munaga, klapplaua lahti, jõin vahuveini ja vaatasin "Grease'i", Päär süles nurrumas. Serveerisin endale ka kooki ning taustal sädeles parajasti jõulukuusk oma viimseid sädelemisi. Tõesti oli päris meeleolukas, eriti kui telefon helises ja inimesed mind meeles pidasid. Üks töökaaslane helistas kell pool üksteist, ütles, et oli äsja ärganud ja kohe mulle helistanud. 

"Sa olid mu esimene mõte."

Nunnu.

Õhtupoolikul sõitsin linna ja otsejoones Liisu juurde hotelli, kus ta oli mulle üliväga armsalt toa reserveerinud. Päris šeff on oma sünnipäeval hotellis ööbida. Vaatasin natuke udusel pilgul (kilk oli juba peas) telekast mingeid välisuudiseid ja klõpsutasin endast selfisid.

Näide

Selleks ajaks kui Heleni juurde hakkasin minema ja Lõunaka juures enne bussi poest läbi tahtsin käia, avastasin ehmatusega, et mõlemad Lõunaka toidupoed olid juba kinni. See oli täielik košmaar. Ma polnud üldse arvestanud, et aasta viimasel päeval poed varem kinni lähevad. Kuidas ma pidin absoluutselt ilma igasuguse toidu ja joogita aasta viimast õhtut tähistama minema?

Õnneks oli Heleni kodu lähedal olev Selver lahti 11ni ja ma sain oma kraami ilusti kätte ning närvivapustusest ka üle.

Helen ja Polina olid mu kingitused armsasti ära peitnud. 

"Sa pead nad üles otsima," ütles Polina kavalalt. "Istu siia. Ja ma ei taha mingit vihjet anda, aga võid näiteks seda diivanipatja liigutada."

Diivanipadja all oli väike pakike, kus sees karukindad. Karu! Ärakäivate sõrmeotstega, mis on mugavad, kui tahad väljas telefoniga rääkida.

"Minu oma on ka ära peidetud," ütles Helen. Igaks juhuks tõstsin järgmist diivanipatja ja skoor! Seal oli pakk hispaaniakeelse "Väikese printsiga", kus sees pikk ja armas pühendus ning soov: "Head keeleõpet!"

Õhtu oli multikeelne, sest üks Heleni sõbranna ei olnud eestlane. Panime vaheldumisi Youtube'ist laule ja olime DJ'd. Kõik teised olid rämedad hipsterid, ja mina panin oma tantsumuusikat.

Mingi hetk võtsime takso ja läksime kesklinna ühe Polina sõbra tuttava korterisse. Mõned hakkasid mingit lauamängu mängima, mõned suhtlesid vanamoodsalt suu abil, aga mina ja Polina sõbranna tšekkasime netist laivis Tujurikkuja üle, mis oli täpselt sama hea ja sama üle võlli nagu alati. Kurb oli kuulda, et nad seda viimast korda teevad, aga see lõpulaul oli küll parim. Väga andekas. Ja väga täppi. Inimesed, kes selle üle kiunuvad, on ilmselgelt need koerad, kelle saba peale on astutud.

Ning mul kummitab see laul siiamaani.

Keskööl läksime välja, vaatasime ilutulestikku, jõime šampust ja soovisime üksteisele head uut aastat! Pärast istusime veel tunnikese korteris ja lõpetasime oma joogid ära. Kui siis peale ühte klubi poole suunduma hakati, jätsin ma kiirelt hüvasti ja ronisin takso peale, sest mulle jõudis kohale, et ma olen esimesel jaanuaril tööl. Ja teisel. Kaks pikka päeva, öösel kaheni välja. Mida ma olin teinud?

Buss, mis mind Tartusse viis, läks kaheksa viisteist hommikul. Ma ei tea, kuidas ma sealt voodist välja sain, sest see oli košmaar. Mul oli nii meeletult külm ja ma lubasin endale, et ei joo enam kunagi (see kirjeldab delikaatselt olukorda mu peas ja kehas). Liis kutsus mulle bussijaama takso, sest ma ei tahtnud pool tundi linnaliiniga loksuda. Vastas alles ei tea mitmes takso, nii et ma olin õnnelik, et üldse peale sain. Kuigi bussijaama jõudes soovisin, et oleksin linnaliini valinud, sest selgus, et jaam oli kinni ja mul oli nelikümmend minutit bussini! Toredal ja jutukal taksojuhil oli ka minust kahju, kui ta mu sinna ette maha pani. Jälle kord ei olnud ma osanud arvestada, et miski on esimesel jaanuaril kinni. Ja totralt vara võtsin takso ka, aga tahtsin kindel olla, et ma selle üldse saan - vastasel juhul oleksin veel linnaliinile jõudnud.

Ütleme nii, et selleks ajaks, kui mu buss ette keeras, olin konkreetselt alajahtunud. Vähemalt pohmakas paistis olevat puhtast külmast ära hajunud. Kui Viljandisse jõudsin, jäi mul tunnike veel enne tööd magamiseks. Võtsin kuuma duši, keerasin kütte põhja ja kaks tekki peale ning tukkusin. Mul oli tunne, et ma enam kunagi sooja ei saa, kuid lõpuks siiski sain.

Lõpp hea, kõik hea.