Ema, Liis ja mina käisime laupäeval Pärnus. Meil oli plaan teatris käia, linna peal jalutada, jõuda ka Steffanisse ja kuhu iganes veel jalad viia võisid.
Meie tuba oli ülimõnus. Kohe kindlasti kõige ilusam tuba selles majutusasutuses, ja suur, ja diivani ning tugitoolidega, nii et me saime hommikust süüa toas sees.
Teatriga juhtus aga selline tükk, et oma esialgset valikut me ei näinudki. Kohale saabudes võis Endla ukselt lugeda silti, mis teatas, et etendus jääb näitleja haigestumise tõttu ära, ja asenduseks mängitakse täna Sepo Seemani monotükki "Eesti mees ja tema poeg". Sildil ei olnud ära märgitud, missugune näitleja meid reetis ja haigeks jäi.
Igatahes, mul ei ole meeles tüki nimi, mida me vaatama pidime, ma ei ole sellest lugenud arvustusi ega midagi. Tean vaid, et oli komöödia. Nimeks äkki "Topeltelu". Aga rahva seas oli vahetuse tõttu nurinat kuulda küll. Mina olin esimene, kes uksest siiski sisse astus, õlgu kehitas ja ütles: "Mis seal ikka." Aga paradoksaalsel kombel mulle meeldis tükk meie seltskonnast kõige vähem. Emale täitsa meeldis ja Liis ütles, et ei olnud kõige hullem. Mulle ei läinud üldse peale. Mul pole Sepo vastu midagi, kuigi omaalgatuslikult teatritükki ainult Sepoga ma vaatama ei oleks läinud. Aga mulle ei meeldinud Peep Pedmansoni stsenaarium. Naerda sain ma küll loetud korrad ja vahepeal tekkis ka kerge magamajäämise-oht. Tihti olid naljad kuidagi labased või lihtsalt mittenaljakad. Kui meile tavaliselt meeldib teatritükke pärast vaatamist omavahel arutada, siis seekord jäi mõttevahetus õige napisõnaliseks, me lihtsalt võtsime oma riided ja läksime pubisse istuma, kus ma oma perele ka valetamise-kaardimängu õpetasin.
Ja veel kuidas õpetasin! Ma ristisin nad ikka korralikult ära. Võitsin nii sel kui järgmisel päeval kõik mängud peale ühe, kus jäin teiseks. Ema muudkui kaotas ja mida rohkem kaotas, seda vihasemaks läks. Sest talle ei meeldi kaotada.
"Sa pead paremini valetama õppima," konsulteerisin teda sõbralikult. Ta ei hinnanud mu nõu kuigivõrd. Lisaks ei suutnud ma vastu panna ja temalt ning Liisult aeg-ajalt kaastundlikult pärida, miks neil nii palju kaarte käes on või kas nad ikka saavad aru, et mängu mõte on kaartidest lahti saada.
Steffanis õnnestus meil kohe sisse kõndides laud saada. Toit oli hea, teenindus kiire ja sõbralik. Kui lõpetasime ja hoogsalt tippi jätnuna välja kõndisime, oli uksel juba järjekord moodustunud. See tekitas eriti hea tunde. Mitte ainult, et meie kiiresti koha saime, vaid et teised vahetult peale seda enam ei saanud! Eriline võit.
Külastasime ka Moodsa Kunsti Muuseumi nagu alati. Päris kena oli. Näiteks Pärnu kunstikooli teismeliste õpilaste tööd olid päris paljulubavad.
Siin kahe soome kunstniku morbiidsed taiesed:
 |
| Kolp kolp kolp kolp kolp |
 |
| Minu lemmikkolp |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar