Kogu mu pere teab, et mul on üks püsinali filmide ja raamatute lõppude jaoks: kõik surevad ära. Kui näiteks Liis teab, et ma olen jälle mingi raamatu lõpu ette ära lugenud, siis ta küsib: "Noh, kas kõik said surma?"
Kinos teatasin sõbrale ka, et olin kuulnud, Matt Damon saab lõpus surma.
"Okei..." teatas ta natuke löödud häälega. Ma ei oodanud enne kui filmi lõpuni, et tema üle natuke naerda.
Eile aga tulid meile sööma ühed püsikliendid, kolm briti meest. Kui ma neile parasjagu menüüsid ulatasin, mainis keegi neist "Marslase" filmi.
"Ma käisin seda eile vaatamas," teatasin käbe vahele, "Matt Damon sai lõpus surma."
Inglased olid jube pettunud. "Spoiler alert!" teatasid nad, ja: "Sa rikkusid kõik ära!" ja "Me hoiame nüüd kokku kümme eurot ega lähe seda vaatama."
Kui ma nende tellimust võtsin, küsis üks neist: "Mida soovitate? Mida Matt Damon sööks?...Oot, ei midagi, sest ta on ju SURNUD!"
Ma naersin end ribadeks. "Võib-olla ma tegin natuke nalja." Aga pinna hägustamiseks pidin ikkagi lisama: "Või kas ikka tegin?"
Inglastel oli lõpuks juhe täiesti koos ja nad ütlesid, et on nii intrigeeritud, et peavad minema seda filmi vaatama. Kuigi nad arvatavasti muidu ei oleks läinud.
Ja mul oli terve õhtu megahea tuju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar