neljapäev, 8. oktoober 2015

Koi, raamatukoi

Lõpetasin kaks raamatut, "Gone Girl" ja Kivirähki "Inimväärne elu".


"Inimväärne elu" koosneb kahest jutustusest, raamat on õhuke ning lugemist jagub väga napilt. Mul läks üks latte ja pool tundi. Stiil on klassikalisest kivirähklik, irooniline, aga hästi kirjutatud ja nauditav. Raamatut käest pannes juurdlesin natuke, kas see oli väärt ostmist, just mahu tõttu.
Aga noh, eesti kirjandust tuleb ikka toetada ning kui Kivirähk on üks neist vähestest, kes saab endale lubada paari jutu raamatuks vormistamist ja kopsaka hinnasildi külge panemist, siis las ta olgu pealegi.

"Gone Girl" hoidis mind lõpuni põnevil, hoolimata sellest, et teadsin, kuidas see lõppeb (kõik surevad ära!). Soovitan tõesti väga kõigile nii filmi kui raamatut.
Raamatus oli lisaks põnevale sisuliinile ka nii palju väikeseid naljakaid seikasid ja head dialoogid.
When it was time for the next commercial break, Go paused, said, "So I called to change my cell-phone plan today, and the hold song was Lionel Richie - do you ever listen to Lionel Richie? I like "Penny Lover," but the song wasn't "Penny Lover," but anyway, then a woman came on the line and she said the customer-service reps are all based in Baton Rouge, which was strange because she didn't have an accent, but she said she grew up in New Orleans, and it's a little-known fact that - what do you call someone from New Orleans, a New Orleansean? - anyway, that they don't have much of an accent. So she said for my package, package A..."
Go and I had a game inspired by our mom, who had a habit of telling such outrageously mundane, endless stories that Go was positive she had to be secretly fucking with us.

Lõpuks tahab siia postitusse end sokutada veel eilne Ekspress, kus oli artikkel eestlaste aina sagenevatest rassismipuhangutest. On tore, et inimene tunneb end vabalt, aga kui ta tunneb end piisavalt vabalt, et astuda tänaval mustanahalise lapse valgele emale juurde ja küsida, kas lapse isa on täitsa neeger või, siis kasutab ta seda vabadust kurjasti. 
Artiklis olid intervjuud nii mõnegi välismaalase ja eesti-välismaa segapaariga, kes tunnistasid, et pidid halvustava suhtumise pärast Eestist ära kolima.
Iga inimese jaoks, kelle IQ on suurem kui vihmaussil, on see väga masendav lugemine.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar