Kraana teeb tööd, kraana teeb tööd, kraana teeb tööd

Ma olen õnnelik. Homme asun teele ning reisimine teeb mu alati õnnelikuks. Lisaks on tööl kõik nii armsad. Kaks erinevat inimest on teinud nalja, et ma pean nad endaga kaasa võtma, kõik soovivad mulle head reisi ning täna hommikul isegi äratas mu üks vastavasisuline sõnum.

Ja Hispaaniasse minekuks pole vaja raha vahetada. Jumal tänatud nüüd euro ees, eks ju?

Täna pärast töökaaslasega Aidas lõunatamist suundusin eks-töökaaslase ühiselamu juurde. Päikesekiir viis mu Rohelise Maja kohvikusse ja tegi latte välja. Seal on tõesti hea kohv. Siis ostsime Konsumist vetsupaberit ja putkasime tagasi ühika juurde, kust üks Päikesekiire sõbra sõber meid auto peale võttis.

Läksime Tartusse Üliõpilaspäevade raames toimuvale luuleõhtule. Sama teema mis kevadel. Päikesekiir esines ja mina olin fänniks kaasas.

Autos oli väga kitsas ja väga tore. Tüübid mängisid kõvasti eesti räppi, mingi laul, mis käis nii

kraana teeb tööd

kraana teeb tööd

kraana teeb tööd

kummitab mul siiamaani.

"Tead, mis ma unustasin?" küsis Päikesekiir autos mõtlikult. "Oli meeles küll vetsupaber osta, aga unustasin vetsus käia."

See tuletas mulle millegipärast meelde, kuidas pühapäeval emaga vanaema juurest tagasi sõites nägime põdra pildiga liiklusmärki ja kirja "1,5 km" seal juures.

"Nüüd tuleb poolteist kilomeetrit põtru," märkis ema.

Kõik inimesed mu ümber on nii kummalised. 

Meil jooksis auto eest läbi orav, ja kui ma nentisin: "Põder teel!", vaatas mu naaber mind täpselt samasuguse viltuse pilguga, nagu mina olin ema vaadanud.

Luuleõhtu ise oli väga tore. Ausalt, väga hea, ja mulle isegi ei meeldi luuletused. Minu meelest oli tase parem kui kevadel. Nii paljud esinejad olid kuidagi hästi loomulikud, ei kartnud, ei värisenud. Kui mina läheks ruumitäie inimeste ette, väriseks mul nii jalad kui hääl. Vabatahtlikult ei lähekski. Ja meil vedas täiega, et paar esinejat tulemata jätsid, sest nii sain ma ära kuulda Päikesekiire ja tema sõbra esinemise, pärast mida pidin otsejoones bussijaama poole putkama, et viimase Viljandi bussi peale jõuda, mis kahjuks juba kell üheksa läheb.

Päikesekiir ise ja ka tema sõber olid väga menukad. Sõber on räppar, ja talle kohe sobis esinemine eriliselt. Ta tekstid olid väga küpsed, osalt naljakad ja osalt ühiskonnakriitilised. Mitte kellelegi ei plaksutatud pärast igat luuletust, vaid pärast tervet plokki, aga talle iga luuletuse peale.

"Noh, ma nüüd ei tea," ütles ta pärast järjekordset luuletust mikrofoni. "Autos teel siia rääkis mulle üks inimene, et neid, kes siin üle etteantud aja räägivad, hakatakse õhupüssist laskma... aga ma ikkagi võtan selle riski."

Mina ja Päikesekiir hakkasime esireas itsitama, sest just mina olin seda jama ajanud.