Romaan Madridist

Ma olen juba teist päeva Eestis ja esimest päeva kodus ning siiamaani natuke kurb. Ma ei saa öelda, et minus oleks olnud grammigi koduigatsust või tahtmist ära tulla. Esiteks juba kliima. Kui soe oli. Ma olin koduse külmaga harjunud ning esimesed päevad panin end kogu aeg liiga paksult riidesse ning siis oli palav. Lõpuks õppisin ära, et ei ole salli vaja, ära võta seda kaasa! Ja mantelgi oli rohkem soovituslik, see ei käinud kunagi kinni. Mantli alla midagi õhukest. Sest see kliima armastab inimesi.

Ja kui tore meil Heleniga oli. Ta joonistas mulle kaardid iga koha kohta, kuhu mul oli vaja minna. Väga külalislahke. Ja meil oli iga päev pidu. Lihtsalt iga päev. Juba neljapäeva õhtul, kui saabusin, läksime välja. Baaris mängis bänd flamencomuusikat ning meie rääkisime ühe Heleni tuttavaga Süüria sõjast ja pagulaspoliitikast. Väga huvitav oli.

Teine päev uitasin üksi Madridis ringi, Heleni kaart kaasas, sellal kui ta ise koolis oli. Ma tegin kohe algul harjumuseks midagi ostes või kuskil tellides hispaania keeles rääkida. No need väljendid pole väga rasked, aga ikkagi, minu jaoks oli see võit. Ja baaris erinevate Heleni tuttavatega vesteldes tulid ka igasugu lausekatked ja viisakusväljendid hispaaniakeelsed. Eriline heameel on mul ühe ropu väljendi üle, mille ära õppisin: Que te jodas! See on nii naljakas. Ma korrutasin seda päevad läbi. Alles viimasel õhtul sain teada, et olin seda valesti öelnud, sest üks Heleni sõbranna parandas mind. Ma olin kõik see aeg öelnud que te jodes. Aga mõte on see, mis loeb, eks ju?

Ja kõik ööd olime megakaua üleval. Reede öösel, kui klubis sai kell juba viis ja ma olin megaväsinud, tõesti megaväsinud, aga kõik teised reipad nagu... ma ei tea, mis asjad. Siilid. Kui kõik olid edasi reipad, tabas mind ahastus. Tõesti, Johnny, la gente esta muy loca! Kuidas te jaksate??

Helen ütles, et hispaanlased lähevad kluppi alles öösel kahest-kolmest ja siis ikka hommikuni välja.

Laupäeval magasime pikalt peoväsimust välja ja lahkusime majast alles õhtupoolikul ja ausalt, see oli üks toredam päev üldse! Nii tšill. Jalutasime ringi, Helen viis mind oma lemmikusse jäätisekohta, kus pidi olema linna parim, itaaliapärane, mitteturistikas jäätis. Oli tõesti hea. Ja jalutasime sihitult, kuni sattusime San Migueli Mercadosse, mis on selline siseruumides asuv uhkem toiduturg. Nagu et seal pole lihtsalt toored kalad reas, vaid erinevad valmistoidud ja snäkid ja joogid. Väga palju inimesi, väga mõnus õhkkond. Ma proovisin paellat, mida õnneks leidus ka ainult juurviljadega versioonis. Tõesti väga maitsev oli. Ja jõime valge veini sangriat, mis algul ehmatas oma magususega, aga hiljem hakkas juba täitsa meeldima. Sama Heleni tuttav ühines meiega ning nüüd läks meie jutt palkadele maailma eri otstes... ja kondoomidele. Ta oli tõesti väga tark tüüp. 

Helen viis meid koduteel natuke kõrvale, et näidata üht templit ja Don Quijote kuju, mida mina olin küll juba näinud, aga sõber iraanlane veel mitte. Vihma tibutas, aga me polnud mingid papist poisid. Välja arvatud iraanlane, kes hoidis kramplikult vihmavarju pea kohal, päris kogu aeg, kas me oleme juba kohal, ja süüdistas meid liiga kiiresti kõndimises. (Mis viga on tõesti nii mul kui Helenil man.)

"Kas su ema pole sulle õpetanud, et ei tohi kahe võõraga pimedasse kohta kaasa minna?" küsisin järjekordsest libedast trepist kuskil pargis üles ronides iraanlaselt. Ta pööras ümber.

"Kas te kavatsete mind ära tappa?"

"Jah," vastasin hooletult.

Ja mina teda igatahes pärast seda õhtut enam näinud pole. (Ta võis või võis mitte ära lennata.)

Helen määris talle Don Quijotet pähe, nagu ta kõigiga teeb. Tal on missioon. Ja ma ausõna kavatsen seda lugeda, aga mitte hispaania keeles. Helen tõi mulle oma köite ja käskis vaadata, aga ma ei saanud mõhkugi aru.

Kujud Prado kunstimuuseumi küljes vaatasid mind mõtlikult, kui ma ootasin pikas järjekorras, et peale kella kuut õhtul tasuta sisse saada. Maalidest enam jäi mulle meelde turvakontroll Prados. See oli sama karm kui lennukis. Asjad pidi ära andma, kott valgustati läbi, mõned pidid eemaldama kingad, ja kes metallidetektori juures piiksuma hakkas, see viidi kõrvale.

Ning vanade raamatute laadalt tänaval leidsin selliseid vimkaga postkaarte. Mulle meeldivad sellised, panin nad juba oma seinale. Ja mida seinale ei pane, kasutan järjehoidjatena.

 

Laupäeval olime samuti väljas üle kella nelja kindlasti. Ja siis ma enam ei väsinud ära. Olin aklimatiseerunud ja tantsisin nagu hull. Ja kesklinn! Madridi kesklinn reede ja laupäeva öösel nelja-viie paiku on midagi erilist. Inimesi ja autosid täis, melu täis, kõik kihab.

Pühapäeval käisin omapead Segovias, mis on üks hullult ilusat arhitektuuri täis väikelinn seal lähedal. Eksisin kardinaalselt ära ja sain läbimärjaks. Yolo! Tore oli ikkagi. Õhtul, kui koju jõudsid, oli Helen õhtusöögi teinud ja küünlad süüdanud. Nii nunnu. Kallis, ma olen kodus! Mõtlesime, et teeme vaikse õhtu ja lähme vara magama, aga hakkasime veini jooma ja filme vaatama ning siis panime muusikakanalilt laule ning tantsisime mööda elutuba. Privaatdisko.

"Helen, mida kuradit," ütlesin ma kella vaadates. "Kell on kolmveerand kaks."

Ja viimasel õhtul tuli külla üks Heleni sõbranna, kes on eestlanna, aga räägib hispaania keelt vabalt, ja tema hispaanlannast sõbranna, ja tegime pitsat. Vestlus oli sujuvalt nii eesti kui hispaania keeles, et olla viisakas minu ja hispaanlanna vastu, aga kui seltskonnaga ühinesid veel kaks hispaanlast, kadus eesti keel laualt. Mille üle mul oli tegelikult hea meel, sest ma tahan õppida. Ja kui mõni neist viisakusest hakkas inglise keeles rääkima, siis häiris see mind tegelikult, sest ma eelistasin ilusat hispaania keelt murtud inglise keelele. Ning ma sain üleüldse üllatavalt palju aru. Noh, tegelikult suht kõigest. Räägiti soorollidest ja terrorismist ja Venemaast ja filmidest... Muuseas ka "Relatos Salvajes'est", mille peale ma võidukalt karjusin, et olen seda näinud. 

Kaks viimast hispaanlast ei tahtnud kuidagi lahkuda, nii et istusime seal jälle peaaegu kaheni. Mul oli varane äratus ees, sest mu lend pidi minema hommikul, nii et ma kahjuks lülitasin end välja ja olin ebaviisakas, aga vähemalt Helen jäi võluvaks võõrustajaks.

"Anne-Mai, estas cansada?" küsisid nad mult, ja viisaka ei-ütlemise asemel vastasin otse: "Si, estoy cansada", ning et mul läheb hommikul lend. Ja siis nad hakkasid mulle jagama nippe, kuidas olla vähem väsinud. Nad lihtsalt keeldusid lahkumast!

Hommikul pakkisin kiiruga oma asjad, jätsin Heleniga hüvasti ja läksin lennujaama, ahmides veel sisse viimaseid hispaaniakeelseid lausekatkeid enda ümbert. Nii kurb. Lennukis kasutasin võimalust rääkida hispaanlannast stjuardessiga hispaania keeles. Talle jäi see meelde ja ta rääkis ülejäänud reisi mulle midagi pakkudes hispaania keeles, mis oli nii nunnu.

Nüüd ma üritan endale öelda, et mul on hea meel tagasi olla, aga ei ole üldse.