Peale hommikust ujumist läksin linna, sest ema oli Viljandisse sõitnud. Ta pidi alles hommikul ütlema, kas tuleb või ei tule (ära mõtle, kohe ütle!) ning jutt oli hilisemast bussist, aga kui mina talle helistasin, oli ta juba varahommikuses bussis ning veeres Viljandi poole. Tema jaoks on üllatusfaktor väga oluline. Spontaanne inimene.
Käisime söömas Centrumi peal restoranis Cassata. Itaalia restoran. Seal käingi ma põhiliselt siis, kui keegi pereliikmetest külla tuleb. Mulle meeldib, kui... puhas seal on. Ilus sisekujundus.
Minu nelja juustu pasta oli isegi liiga juustune. Polnud midagi, mis seda oleks tasakaalustanud, ainult pasta ja juust. Seal oleks võinud olla peal natuke salatit või suvikõrvitsat või midagi säärast. Kusjuures ma mäletan, et olen ka varem seal seda pastat võtnud ja samamoodi mõelnud, aga noh... Arvatavasti teen paari kuu pärast sama. Iial ei jää meelde. Kui kuskil on kiri "neli juustu", siis ma lihtsalt pean selle tellima.
Jalutasime Lossimägedes. Seal on sügisel tõesti imeilus. Imelik on elada sellises kohas nagu Viljandi. Nii maalilises.
"Lähme vaatame, kas Kondase keskus on pühapäeval lahti," sikutasin ma ema varrukast. "Seal on väga huvitav."
Oli lahti, ja minu õnneks olid vahetunud ka kõik näitused (välja arvatud Paul Kondase oma, aga see on seal püsinäitus), nii et mul oli midagi uut vaadata. Mulle tõesti meeldis seal. Parajasti toimus pisike koosolek, kus otsustati, milliseid näituseid edaspidi tutvustada, ja ma kuulasin natuke pealt. Uudishimulik väike põrguline.
Seal oli näitus Vergine Liiv-Hillepilt, kellest ma pole varem kuulnud. Ah, mis ma jaman. Ma pole ühestki seal seni esindatud kunstnikust varem kuulnud. Igatahes pidi tegu olema "unustatud pallaslasega", kes sõja eest oma mehega Belgiasse pakku läks. Näitusel oli peale piltide ka kirju, mida tema ja mees koju läkitasid. Kirjad olid kõige huvitavamad. Intiimsed. Vergine kirjeldas oma kaksikõele detailselt moodi ja soenguid Belgias ning joonistas iga asja kohta pildid. Mees kirjutas koju isiklikust elust ja kurtis, et ta naine sööb liiga vähe ja on liiga kõhn.
Kristina Tammelt oli näitus "Eesti matus". See mind eriti ei kõnetanud. Pildid olid sünged ja tehnika mulle väga ei istunud. Aga täielik pärl, kelle ma avastasin, oli valgevene kunstnik Pavel Tatarnikau.
"See stiil peaks sulle küll meeldima," ütles ema tema piltide ees seisatades, ja tal oli õigus. See oli täpselt minu tassike teed. Hästi unistavad pildid, muinasjutulised. Unenäolised.
Ma loen tema koduleheküljelt, et ta on hästi palju illustreerinud muinasjuturaamatuid.
Because I'm doing this for the thrill of it, killing it
Never not chasing the million things I want...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar