Käisime sõbraga vaatamas filmi "Marslane". Tehtud paar aastat tagasi ilmunud samanimelise raamatu põhjal, mida ma varem veel plaanisin lugeda, aga nüüd enam mitte, sest film ei olnud just nii hea.
Süžee on selline: grupp astronaute teeb Marsil uurimistööd. Korraga tabab neid tugev liivatorm ja nad peavad oma töö katkestama ning planeedilt minema tõmbama. Üks neist, Mark Watney (Matt Damon) saab mingi suure kolakaga pihta ja kaob tormis ära ning teised peavad ta surnu pähe maha jätma.
Kui ta järgmisel päeval ärkab, on ta planeedil ihuüksi ning abi, kui seda on üldse loota, on aastate kaugusel.
Olgu, liin ise kõlab päris huvitavalt. Ja film on hästi tehtud. Ilus. 3D küll ennast ei õigustanud, aga taaskord ei pakkunud Cinamon 2D seansse.
Esimene mõte, mis kõiki selle filmi puhul tabab, on mõned sarnasused Interstellariga. Peamiselt tähed Matt Damon ja Jessica Chastain ning kosmoseteema. Matt Damon oli korralik. Temaga vist ei saa väga puusse panna. Jessica Chastain oli endale saanud palju parema rolli kui Interstellaris, siin ei pidanud ta kogu aeg nutma ja vinguma ning sai päriselt aktiivseid otsuseid teha, olles astronautide meeskonna kapten.
Kahjuks oli film liiga pikk - tublisti üle kahe tunni. Pool tundi oleks sealt küll võinud otsast ära saagida, ma leidsin end lõpupool pidevalt haigutamast ja liikmeid sirutamast. Teiseks ei olnud kuigi naljakad Matt Damoni monoloogid. Ta pidas videopäevikut, kuhu pidevalt üles tähendas kõik oma edusammud ja vead. Sammud, mida ta pidi astuma, et Marsil ellu jääda. Ta hakkas sünteesima vett ja kasvatama kartuleid ning välja mõtlema viisi, kuidas jõuda lähimasse astronautide staapi Marsil, temast tuhandete kilomeetrite kaugusel, sest sinna pidi aastate pärast jõudma järgmine missioon.
Igatahes need monoloogid ja naljad, mida Matt Damon viskas, panid mind parimal juhul suud kõverdama ja halvimal jätsid üldse külmaks. Kuigi minu ümber mõned naersid, nii et kellelegi läksid nad peale. Naljad olid näiteks "Ma olen nüüd ametlikult Marsi koloniseerinud, sest kasvatan siin toitu", "Ma olen kosmosepiraat" ja "Diskomuusika, mille tiimiülemus mulle siia maha jättis, on täiesti kohutav" - viimasest sai ikka ja jälle korratud nali.
Ning kuskil filmi viimase kolmandiku juures hakkas mind kummitama mõte, millest ma ei saanud enam lahti: kas ühe inimese elu on ikka kõike seda väärt? Lõputud pressikonverentsid, lakkamatu avalik huvi, kõiki huvitas Mark Watney saatus, NASA kulutas miljoneid dollareid, et tema juurde jõuda, tiimid töötasid ööpäev läbi, presidendid helistasid... Ühesõnaga, mind lihtsalt häiris vastuolu mõne "tavalise" inimelu hinnaga, mis on tihtipeale null.
Jaa, küllap peab arvestama, et sellise asja puhul on tõesti olemas suur avalik huvi. Kui pärismaailmas jääks üks astronaut võõrale planeedile maha, siis oleksid ajalehtede esiküljed teda täis, kuid ja kuid järjest. Aga ikkagi...
Mingil hetkel hakkasid NASAlased kaaluma ülejäänud Marsilt lahkunud tiimi kasutamist Watney päästmiseks. Ülesanne oli aeganõudev ja ohtlik. "Ei, ma ei saa panna ohtu viie inimese elu ühe päästmiseks," ütles NASA ülemus. Jah! mõtlesin ma, ei saa jah!
Muidugi nad lõpuks panid, sest yolo. Ja tiimiliikmed olid kõik rõõmuga nõus, mis sellest, et see lükkas nende enese Maale-jõudmise pooleteise aasta võrra edasi. Mõnel neist olid väikesed lapsed. Ma ei tea, mina mõne asemel neist oleks äkki hüüdnud: "Ei, ma ei ole nõus! Minu jaoks on see lähedastega veedetud aeg väärtuslikum."
Hästi tehtud film, aga süžee häiris mind liialt, et seda lõpuni nautida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar