Inimväärne elu

Käisin ema juures. Hommikul seisin esikus ja vaatasin, kuidas ta end valmis seadis, elegantse mantli selga pani ja oma uusi juukseid sasis. 

"Need on nüüd tihedamad, kui enne olid," märkisin ma.

"Nii nad ütlevad," vastas ema hooletult. Samuti on nad nüüd lokkis. Ema vilistab geneetikale, mis peaks justkui dikteerima, kas inimese juuksed on lokkis või ei. Tal on täielik yolo. Mind ei huvita, ütleb ta. Teen, mida tahan. Enne olid sirged, nüüd lokkis. Ja mis te mulle teha saate?

Samuti andis ta mulle ühe Heljo Männi raamatu, mille oli sõpradega Tallinnas antikvariaadist leidnud.

"Mina lugesin seda Rakvere Peda ajal," ütles ta. "Loe sina ka."

Võtsin raamatu lahkelt vastu. Nimi on "Miks sa vaikid?" ja tegu on noortekaga. Ma ei teadnudki, et Heljo Mänd noortele ka kirjutas, mõtlesin, et tegu rohkem lastekirjanikuga.

Ja ise lugesin Ekspressist, et Andrus Kivirähkil on uus raamat väljas. "Inimväärne elu". Koosneb kahest jutustusest. Nii kui Viljandisse tagasi jõudsin, tormasin raamatupoodi ja ostsin selle ära. Nii palju olen lehitsemisel juba aru saanud, et ka see raamat on täiega kiiksuga, nagu kõik muu Kiviräha loomingus. No mis sa teed ära.

Ja nii täienebki mu lugemata raamatute nimekiri järjest ja järjest. "Gone Girli" saan küll varsti läbi, see on põnev-põnev-põnev! 

Poisilik siniseruuduline särk, mille Humanast leidsin

Lõpuks sai mul kõrini, et pidin ema juures käies jooma teed ja kohvi mingitest jõulupildiga tassidest. Jõulud on aktuaalsed ainult üks kuu aastast. Käisin enne bussile minekut läbi sisustuskaupade poest ja valisin välja sellised iludused:

Need on tõepoolest kõige ilusamad kohvitassid, mida ma elus näinud olen. Pole tänu väärt.