Olin reedel ja laupäeval obstsöönse hulga tunde järjest tööl. Ja ma ise ei aita kuidagi oma uneaja suurenemisele sellistel töö-öödel kaasa, sest peale kahte koju jõudes ei suuda ma kunagi minna hopsti magama, nagu teevad kõik teised. Ma pean käima pesemas. Ma pean kindlasti midagi sööma, tavaliselt palju sööma. Ma pean lugema parasjagu käsil olevat raamatut (heal juhul) või netti läbi (halval juhul). Nii et magama sain mõlemal ööl tublisti peale kolme.
Ja siis olin lubanud pühapäeval minna emale appi tapeeti panema. Ma tean kindlalt, et Viljandisse jäädes oleksin selle päeva lihtsalt maha maganud, aga nüüd tõusin kell kaheksa ning kella kümneks olin juba Puhjas. Minna tuli vara, sest muidu oleks ema hakanud üksi rabelema ja see on absoluutselt lubamatu. Mul on hästi meeles mitu korda vanaema juurest, viimati veel kuu aega tagasi, kui sõitsime sinna appi aknaid pesema, kardinaid vahetama ja vaipu kloppima. Ema läheb alati varem ja mina olen alati eelmisel õhtul tööl, nii et saabun hommikul. Ükskord tegin vea ja saabusin pärastlõunal, ja emal oli kõik juba üksi ära tehtud, nii et ma vihastasin. Mis mõttega ma siis üldse sinna sõitsin? Ja keegi ei peaks sellist tööhulka üksi ära tegema, kui on olemas alternatiivid.
Kuu aega tagasi ma jõudsin vanaema juurde kella kaheteistkümneks, olles sõitnud kahe bussiga ja ärganud megavara ning olnud eelmisel ööl jälle kaheni tööl. Ja sellest polnud ikka mingit abi, sest ema oli kaks kolmandikku tööst juba ära teinud. Kella kaheteistkümneks hommikul! Ja ma veel spetsiaalselt ütlesin talle enne, et ära hakka ilma minuta pihta.
Sel pühapäeval selgus aga, et olin oma energiahulka tublisti üle hinnanud. Minust oli mingit abi paaril esimesel tunnil, ja siis ma lihtsalt kustusin. Ma heitsin igal võimalikul ja võimatul hetkel ema voodile pikali ja üks hetk pidin sinna peaaegu magama jääma. Mida rohkem õhtu poole, seda unisemaks ma jäin. Või ma ei tea, kas unine oli õige sõna. Mu keha lihtsalt enam ei töötanud. Kui ma olin mingi rulli tapeeti laiali laotanud, heitsin sinna peale pikali ja pistsin kogemata oma patsiotsa liimi sisse. Olin üleni liimine.
Päärlane pakkus meile natuke rõõmu sellega, et igal pool ringi tuuseldas ja liimi sisse astus.
"Võib-olla sa ostsid selle viimase koti kassitoitu linnast natuke ennatlikult ära," ütlesin ma emale. "See võib nüüd üle jääda. Päär ju sööb selle liimi endale sisse, kui ennast peseb. Ma ei tea, kas saab enam elulooma."
"Kurat, mul ei ole tšekki ka enam alles," ütles ema kahjutundega.
Ja siis ma muudkui pintseldasin ja põlvitasin seal, ja ema töötas kahe eest, seda suurema energiaga, et kompenseerida minu aina vähenevat tööpanust. Nii et tahtsin parimat, aga välja kukkus nagu alati. Varsti ei saanud ma enam üles ja jäin lihtsalt põrandale ning kui ta mul järjekordset tükki tapeeti välja mõõta ja lõigata palus, tegin ainult vaikset vigisevat häält.
Kella kuue paiku otsustasime mõned pooleliolevad paigad siiski tuleviku muusikaks jätta (arvatavasti tänu sellele olen ma veel elus). Tõmbasin kuuma duši alla ja siis pleedi alla Meisterdetektiiv Blomkvisti lugema ning praeguse seisuga tundub, et nii minust kui Päärist saab elulooma.
Tapeediga mitte kuidagi seotud, aga meie Hispaanias pitsat tegemas:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar