Ja see ongi õnn

Käisime täna õhtul sõbrannaga ujumas - juba neljandat korda. Ma ujun alati täpselt kaks korda vähem kui tema, sest ta on mingi meisterujuja, selles medaleid võitnud ja puha.  Ja ta läheb basseinis viuhti ja viuhti minust mööda. Aga vähemalt pole mina omalt poolt ära uppunud. 

Pluss iga kord on pärast ujumist nii mõnus rammestus sees ja hea tunne. Täna olime basseinis veel kauem kui kunagi varem.

Enne ujumist, kui me töö juures kokku saime ja ma ruttu endale kevadrullid tellisin, sest meganälg oli keres, tegi sõbranna mulle märkuse: "Mida sa teed? Me just läheme trenni." Nagu ma nulliks mingid ujumisega kaotatud kalorid nüüd söögiga ära.

Ma tegin suured silmad. "Ma olen näljane."

Ta vist ajas mu sassi kellegagi, kes paaniliselt kaloritest mõtleb. Minu jaoks on see vastunäidustatud. Toit ei ole kalorid. Toit on toitained ja rõõm. Liikumine ei tähenda miinuskaloreid. Liikumine on lihtsalt hea kogu kehale, lihastele ja luudele ja ajule, ja seda ei asenda trenn paar korda nädalas või kasvõi iga päev. Liikumine peab olema pidev. Sa võid kaks tundi järjest ka saalis rassida, aga kui sõidad sinna ja tagasi autoga ja ülejäänud päeva istud, siis seda koormust, mis keha rõõmsaks teeks, ikka kätte ei saa. 

Ja teate kui naljakas on minu jaoks kuulata, kuidas inimesed lähevad trenni ja tagasi autoga või taksoga või bussiga. "Nii pikalt kõndida küll ei viitsi, pärast sellist trenni," ütles keegi hiljuti. Ja ma ei saanud teisiti, kui muiata. Ta oleks võinud rahuga oma trenni pool tundi lühemaks lõigata ning selle asemel kõndida, värsket õhku nautida. 

Ning mul on allergia selle vastu, kui keegi ütleb, et ta nüüd patustab. Et tal on südametunnistusepiinad, kui ta magustoitu sööb. Et ta ei saa seda või teist endale lubada. Mis patustamine? Oi, kuidas ma vihkan seda sõna toidu kontekstis. Mida see tähendab? Miks? Miks inimesed nii räägivad? 

Igatahes, toidust veel nii palju, et sel kuul pean vist vähem sööma või ma ei tea, toidurahaga ma vist väga ei arvestanud, kui endale just piletid Londonisse ostsin. Avastasin, et mul on novembris juhtunud graafikusse viis vaba päeva järjest. Kõlab nagu reis! mõtlesin, ja mu silmad hakkasid särama. Leidsin endale minireisi oma lemmikpaika maailmas. Ma olen nii õnnelik! Ning see tuleb juba nii varsti. Ma ei pea seda kuid ja kuid ootama, vaid saan minna juba sel kuuuuuul...

Viimastel kuudel olen nii palju reisinud ja ma ei saa sellest palavikust lahti. Selle jaoks ma ju töötangi. Selle jaoks ma ju elangi. 

Kui olin endale ka majutuse kinni pannud - ja ma absoluutselt pean saama üksiktoa, ma ei plaani kuueteistkümne inimesega tuba jagada - jäin natuke mõtlikult oma pangakontot vaatama.

Ah, yolo. Swag, noh. Elan ülejäänud kuu natuke vaiksemalt. See on seda väärt. 

Mustvalge, aga õnnelik. Õnneks pole isegi värve vaja