Võtan rahulikult. Täna tundsin sellist und, et heitsin kella viie paiku pärastlõunal magama ning ärkasin alles paar tundi hiljem telefoni vaikse pinina peale, kui mulle helistas Mirjam Rootsist. Peale mõnusat jutuajamist tõusin üles, hakkasin asjalikuks, pesin pesu ning otsisin välja mõned asjad nagu oma Oyster-kaardi, millega Londonis ringi sõita saan, ja muud reisimiseks vajalikku pahna. Uurisin välja, kuidas ma oma hotelli saan, laadisin peale uut muusikat, ja reisimeeleolu on täiega sees.
Juba terve nädala loen päevi, millal sõit on. Nüüd ainult üks tööpäev veel ja ongi minek! Ma olen eluõnnelik, et seekord otselend on, ühtlasi saab sellest vist esimene kord elus, kui Londonisse otse olen lennanud. Tegelikult üks kord tuleb veel meelde, aga see ei loe, sest siis olin teel hoopis kuhugi mujale ning London oli omakorda vahepeatus.
Milline mugavus. Astud lennukisse ning paar tundi hiljem oled sihtpaigas ja elu on ilus.
Ja ma nii vajan väikest vaheldust. Suures linnas jõulutulede all jalutamist. Mul oli eile nii halb päev, et sellest ei taha isegi rääkida. No nii mööda kui mööda päev. Elus pole nii õnnelik olnud, kui õhtu saabub ja saab koju minna. Aga seda oli ikkagi parem taluda, kui midagi nii head nagu reis ees ootamas.
*
Neljapäeval oli üks naljakas seik, mida tahan mainida. Läksime peale tööd välja ja istusime karaokebaaris, mis on lahti kella kaheni. Millalgi enne poolt kahte lõpetavad nad karaoke ära ja lasevad niisama muusikat. Millalgi poole paiku aga pandi julmalt peale "Kodulaul" - mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht! See on seal kohas alati tavaks ja peaks vist taktitundeliselt inimestele mõista andma, et tõmmake jeehat. Ja pärast "Kodulaulu" pandi muusika üldse kinni ning tuled põlema. Meil olid joogid veel ees ning päris lõbus õhtu selja taga, vaatasime kella. "Üks nelikümmend," ütlesin ma hämmeldunult. "Kas see on normaalne?"
Kusjuures pubi oli rahvast täis! Ei olnud mingi üks seltskond, kes veeklaaside taga istuvad, kelle pärast personal ei peaks viitsima seal passida - mis isegi siis poleks minu jaoks argument. Meie koht ei pane iial kinni varem, kui keegi veel sees on. Ei saagi panna. Kui oleme lahti kella kaheni, siis kella kaheni.
Kell üks nelikümmend üks tuli meie selja taha seisma ja postile nõjatuma turvamees. Mu sõbranna pööras häiritult ümber ja küsis, kas ta saab kuidagi aidata.
"Aeg on lahkuda," ütles turvamees mitte just väga viisakalt.
"Kas te kella kaheni ei peaks lahti olema?" küsis mu sõbranna, kes endale mitte kunagi pähe istuda ei lase.
"Mine loe seina pealt kodukorda," ütles turvamees, ja kui me läksime, ilmus uuesti häirivalt lähedale selja taha ja näitas näpuga ette, kuhu oli kirjutatud, et pubi võib etteteatamata muuta lahtioleku kellaaega.
Täielik absurd ju. Meie ümber voolasid aeglaselt välja karaokelauljad ja muud karvased-sulelised, baaris tehti veel müüki, ja sõbranna ütles, et ta nägi baaripersonali piljardit mängimas. Läksime välja ja jäime natuke häiritult kõnniteele seisma. Kell polnud ikka veel kolmveerandki. Ma olin ostnud neli jooki ja oleksin väga tahtnud sellele ebaviisakale turvamehele öelda, et ma maksan talle palka.
Tekkis lihtsalt selline mulje, et personalil sai mingil hetkel kõrini ja nad ei viitsinud enam tööl olla ning viskasid saalitäie rahvast lihtsalt välja. Ning igaks juhuks olid pähe õppinud sildi seina peal, mille kohta ma kahtlen, et see taoliste juhtumite jaoks on mõeldud. Et inimesed veedavad lõbusalt aega, joovad jooke, ning teenindaja võib lihtsalt juurde tulla ja teatada, et astuge välja.
"Te peaksite veel kakskümmend minutit lahti olema."
"Ei huvita. Astu välja."
Kui see pole yolo, siis ma ei tea, mis on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar