Unelesin mina siin voodis ükspäev lausa kolmveerand kolmeni, ehmusin, panin end riidesse ja sõitsin Puhja, kus tähistasime ema mehe sünnipäeva. Kui imemaitsvad juustuga kartulid ja tort söödud, hakkasime valetamist mängima. Oi, kuidas ema naeris, kui ma esimese mängu kaotasin. Nad on kõik minu trikid üle võtnud.
Parim mäng maailmas.
Teisel hommikul olin see-eest juba kuuest üleval, jõin emaga kohvi ja saatsin ta tööle, ja mõtlesin, mida edasi teha. Hakkasin nõusid pesema ja prügi välja viima ja kassikasti koristama ja üldse igapidi kolistama, et võimalikult segada Liisu teises toas. Kui ma natuke enne kümmet tuppa hiilisin, et öelda, ma lähen varase bussiga Tartu, sest et mul on igav, siis Liis ainult sisises mu peale. Kuna ta oli alles pikast ööunest kurnatud, oli Päär minu teki alla pugenud ja tudus, soe ja pehme. Nii nad siis seal tukkusid, Liis ühes voodis ja Päär teises.
"Ma ei saa ainult aru, miks sa talle voodi oled ära teinud," ütlesin Päärile pai tehes. "Ja padja pannud? Ta on ju nii väike."
"Kao juba bussi peale," ütles Liis tekki üle pea tõmmates.
Ja ma kadusin Tartusse "Näljamänge" vaatama. Jeeei!
Natuke kahju on, et see saaga läbi sai, aga samas elas ta nagunii üle oma aja, arvestades ühte lisaks tehtud osa. Ja noh, peab ütlema, et väga hästi tehtud film oli ja väga meeldis. Kõik, mis mind raamatu viimase osa juures häiris, filmis eriti ei häirinud, kuigi nii palju kui ma mäletan, oli ta päris raamatutruult tehtud. Kogu Peeta/Gale'i teemaga pole ma nagunii nõus, sest mulle meeldis Gale rohkem, aga mis sa teed ära. Jälle oli Peeta risuks ees ja koperdas jalus, samas kui Gale kõiki päästa üritas. Yolo!
Mõtlesin, et pisardan juba varem, aga natuke märjaks läksid silmad ainult kõige lõpus. Jennifer Lawrence oli jälle nii ilus, et imelik hakkas. Ilus ilma meigita, aga meigiga lausa vapustav.
Tore oli, aga otsa sai.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar