Jõudsin koju täna kella kolme paiku ja olen sellest saadik olnud üks paras zombie. Tegin väikese lõunauinaku, mis pisut aitas, aga igatahes selline asi nagu pesupesemine, et mul homme midagi selga panna oleks, on küll parajat pingutust nõudnud.
Kuigi see pole isegi pesemine. See on lihtsalt riiete masinasse panek ja välja võtmine. Küll ma olen ikka hellitatud...
Ja nii tore oli... Kaubamajad olid tõesti kõik jõulukraami täis, Harrods oli suursugune ja John Lewis, mis mulle alati meeldinud, tavapäraselt hea. Starbucksi kohv oli endiselt maitsev. Ma tellin seal alati keskmise või suure latte (kui konkreetses kohas on päris tassid ning sa selle suuuuure latte kätte saad, siis on vähe mõnusamaid tundeid).
Ma proovisin seekord mingeid muid jooke ka, nagu kakao mee ja nugatiga (jõuluerist), kuid see oli lihtsalt räigelt magus. Aga söökidest on minu lemmik sealt puuviljaröstsai. Sa saad kaks kuuma saia, võid juurde valida mee või moosi ning kogu kupatus maksab vist alla kahe naela, kui õigesti mäletan. Imemaitsev.
Helistasin iga päev kellelegi koju. Kolmapäeval näiteks helistasin Pret a Manger's istudes Liisule ja me rääkisime pool tundi... raamatutest. Ta oli Gone Girli ja Girl on the Traini läbi lugenud ja talle meeldisid need ka.
Olin ostmise koha pealt hästi tubli (st ostsin vähe). Asi polegi rahas, vaid selles, et ma ei viitsi mingit kola endaga käsipagasis koju tassida. Imelikul kombel tulin seekord päris kerge kohvriga, nii et asjad, mille ma siiski ostsin, mahtusid ilusti ära.
Primarkist ostsin endale vaid ülipaksud mustad sukkpüksid tööle, natuke sokke ja ilusad suured küünlad koju, mis on natuke ka kaunistuste eest. Ülinunnud.
 |
| Üks suleline jõulutänav. Nii ilus! |
Ning inimeste viisakus jättis mulle jälle kord mulje. Londonis on niigi ebaviisakamad inimesed kui mujal Inglismaal, sest seltskond on palju rahvusvahelisem ja kultuur teine ja elutempo kiirem. Kuid ma lihtsalt koperdasin kogu aeg kellelegi otsa - sellest ma ei hakka rääkimagi, kui ma veel kohvriga ringi käisin - ja kogu aeg paluti minult vabandust. Sorry siin ja sorry seal. Mul kulus paar päeva, kuni ise ka natuke viisakamaks muutusin, aga ausalt, ma pean selle üle võtma, sest see on parim asi maailmas.
Näiteks lennujaamas tekkis see hetk, kui sa ei tea, kummalt poolt inimesest mööduda - mis mul tekib kogu aeg... sest ma ei oska kõndida. Viie sammu kaugusel minust üks keskealine inglise mees peatus, kuulutas särava naeratusega "Sorry!", lasi mu mööda ja jätkas lustlikult oma teed. Või olin oma kohvri peale raamatu toetanud. Üks neiu hakkas minust mööda minema, päris kaugelt, ja raamat kukkus iseeneslikult maha. Ta nägi ise ka, et ei puudutanudki mu kohvrit ega raamatut, aga "Sorry" kõlas ikkagi. See on neil vist lausa refleks.
Ja teate kui õudne oli pärast Ryanairi järjekorras seistes näha, kuidas ühte teise järjekorda trügis neiu. Ta polnud eestlane, tema järjekord oli äkki Prahasse. Aga ta lihtsalt hakkas end ühegi sõnata minu ees seisva naise eest läbi suruma, virutas ta kohvri pikali, nägi seda ise ka, ja kõndis sõnatult edasi. Kohver polnud isegi minu oma, aga vererõhk läks kohe üles. Oleksin tahtnud talle "Excuse you!" järele karjuda.
Aga ööbimiskoht oli mul suhtkoht okei. Hammersmithi metroopeatusest kahe minuti kaugusel ning Tesco toidupood oli sealsamas juures, nii et sain õhtuti koju minnes endale maitsvaid asju osta ega pidanud neid kuhugi kaugele tassima. Tuba oli okei ja puhas, naiste WC, mida oli koridori peale paar tükki, kena ja privaatne, mis väljendus selles, et ma nägin seal teist naist üheainsa korra. Naljakas oli, et tualetid olid selles hostelis eraldi, aga duširuumid koos.
Ja koridori peale oli ka mitu kööki, kus sai endale pitsat soojaks lasta või midagi... mina igatahes lasin.
Kokkuvõttes päris okei. Ahjaa, keda müra häirib, oleks selles hostelis end küll seaks vihastanud, sest uksi polnud võimalik vaikselt sulgeda. See klõps oli kõrvulukustav. Ja öö läbi kõlasid need klõpsud ja sammud koridoris, kui inimesed vetsu või duši alla või suitsule või kööki läksid. Lisaks oli minu vaade ehitusplatsile. Meie kõrval ehitati maja. Nad alustasid tööd iga hommik pool kaheksa ja alustasid ikka hooga.
Minul on hea uni ja ma olin iga öö päevasest ringikäimisest absoluutselt kutupiilu, nii et mind jättis lärm enam-vähem ükskõikseks, aga ma arvan, et näiteks Liis poleks seal silmatäitki maganud.
Pärast ööd lennujaamas igatahes hindan jälle oma voodit ja oma kodu päris tugevasti. Ma arvan, et poen õige jälle põhku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar