Sain siin eelmisel nädalal Elizabeth Gilberti viimase raamatu läbi.
Seda on nimetatud ühe arvustaja poolt "üheks parimatest romaanidest, mida ta üldse kunagi lugenud on". Noh... ma ei tea. Minu arvamus raamatust jääb natuke loiumaks.
Ühest mu Whatsappi saadetud pildist selle raamatu ja lattetassiga oli üks töökaaslane raamatu nime märganud ja küsis eelmisel nädalal, kuidas see ka oli. Talle oli meeldinud "Söö, palveta, armasta" ja natuke vähem meeldinud "Committed". (Mulle endale meeldis "Committed" just rohkem, see oli peaaegu nagu teadustöö abielu ajaloost ja samas ka emotsionaalne ning Gilberti enda kogemusi hõlmav.)
Mõtlesin natuke ja vastasin töökaaslasele, et Gilberti viimane raamat oli natuke liiga pikk ja natuke liiga raske. Minul võttis terve igaviku, et see läbi saada.
Samas oli ta hea raamat. Juba kogu see detailirikkus ise on hämmastav. Tegevus toimub 19. sajandil ning kõigi tegelaste otsekõne on selles naljakas, pikaldases kõnepruugis. Ja ka kõik kirjeldused. Ma hakkasin isegi natuke teisiti mõtlema, kui olin piisavalt kaua järjest seda raamatut lugenud.
Peategelane Alma Whittaker on botaanik. Jällegi peab olema lausa teadlane, et niimoodi kirjeldada kogu tema tööd, tema avastusi, tema kirge taimede suhtes. Gilbert pidi ära tegema metsiku tausttöö.
Samas kogu peaaegu kuuesaja lehekülje jooksul juhtub vähe. Mul on raske seda raamatut arvustada, ilma et ma ära ei räägiks, mis juhtub. Seega ma räägin. Alma veedab enamiku oma elust isamajas, mitte kunagi kuskile reisides, vanatüdrukuna, uurides samblaid, millest ta on teinud oma elutöö. Kohe alguses kirjeldab autor Alma välimust, mis määrab ta ülejäänud elu. Ta on liiga pikk ja liiga laiaõlgne, ebanaiselik ja ilutu, ja mitte keegi ei armu temasse mitte kunagi. (Spoiler alert.) Nojah, elu võib ju olla selline, aga raamatust pole seda just mitte huvitav lugeda.
Ja kuidas aega edasi keritakse! Kui mees, kellesse noor Alma armunud on, kellegi teisega abiellub, otsustabki ta pühendada ennast sammalde uurimisele, ja järgmises peatükis on lambist edasi läinud kakskümmend kuus aastat. Yolo! Ja juhtunud pole selle aja jooksul muud midagi, kui et Alma on avaldanud kaks samblaraamatut ning elanud kogu aja vaikselt oma isa häärberis. Ma ei taha öelda, et tema kirge eluslooduse vastu poleks hästi edasi antud, sest on, aga raske on lugejana mitte olla natuke pettunud.
Karakterid on samuti minu jaoks natuke väljajoonistamata. Alma kasuõde, ilus Prudence, ei ava ennast mitte kunagi. Ta on ilus, aga külm ja vaikne ja endassetõmbunud. Nad ei saa Almaga mitte kunagi lähedaseks ning Prudence'i tegelaskuju ei muutu mitte kunagi huvitavaks. Miks?
Nüüd seda kõike üle lugedes mulle ikkagi tundub, et teen raamatule liiga. Seda lugedes mul siiski ei olnud igav. Lõpplahendus, taaskord seotud teadusega ja õieti sellega, mis mulle endale väga korda läheb - evolutsiooniteooriaga - on päris jahmatav. Ja kogu lugu on mõtlik ja ilus. Ning korduvalt tabasin end mõttelt, kuidas Gilbert küll sellega hakkama sai ja et kas ta on salajane geenius. Aga midagi jäi lugedes ikkagi puudu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar