Tulin sulle külla...magama

Kutsusin end ise Tiina juurde esimeseks advendiks külla, toppisin kinkekoti täis küünlaid, mandariine ja pisikesi šokolaade ja läksin.

Vaatasime Sven Zaceki loodusfotode raamatut. Me olime Liisuga Pärnu Uue Kunsti Muuseumis ka tema näitusele sattunud ning see oli üks parimaid seal. Siiras ja ilus ning loomapildid olid lihtsalt nunnud.

"Loomad on parimad," ütlesin ma Tiinale raamatut lehitsedes. Tiina nõustus.

"Hunt näiteks on paha!" teatas Tiina laps kõrvalt ja me kõik hakkasime naerma. Lapsed vist kuulevadki hundist algul muinasjuttudest, kus ta on alati suur ja kuri ning natuke totu. Ja tegelikult on ta hoopis väga tark loom.

Marili tahtis meile näidata ühte animafilmi. "Robinsonid" oli äkki selle nimi. Film ise oli väga hea, ainult et me kõik jäime üha unisemaks. Timmo minu ja Tiina kaisus haigutas, nende maailma suurim kass tõmbas kerra Marili sülle ning minul vajusid üldse silmad kinni. ("Ta pole nii suur," ütles Tiina kaitsvalt, "tal on lihtsalt kohev karv.") November on selline. Ma olen kogu aeg unine.

Varsti läks Tiina voodile pikutama, mina heitsin diivanile ja torkasin oma jalad kassi kõhu alla sooja, Marili, kes ainsana erk oli, jäi meid valvama ja laps tšillis niisama ringi ja jutustas ning tõi mulle kaisulooma kaissu. 

Lapsel käivad juba päkapikud, mis on nii nunnu. Ma armastan kogu seda temaatikat. Ka mul käivad nad vahetevahel, viimati leidsin tööl oma sendikarbist ilusti paberisse pakitud Snickersi batooni, peal kiri: "Ilusat päeva!" Ja kui viimati töökaaslased läbi tulid, kui üksi tööl olin, tõid nad mulle Kinder Surprise`i.

Küsisin Tiinalt, kas laps mäletab eelmistest jõuludest ka midagi.

"Kes meil eelmistel jõuludel külas käis?" küsis Tiina lapselt.

"Anne-Mai!"

(Ei käinud.)

"Kas mingi habemega mees ka käis?"

"Jaa!"

"Mis ta nimi oli?"

"Onu Andres."

Mina irvitasin vaikselt kõrval. 

Meie oma kodune jõulupäär