Nõutu

Viljandi inimesed on nii sportlikud. Vähemalt ujula on küll kogu aeg inimesi täis. Viimane parim aeg, mil see võrdlemisi tühi oli, oli reede õhtul. Kuulsin, kuidas kaks naist riietusruumis arutasid, et kõik vaatavad praegu kodus telekat. Nii mõnus oli ujuda, ilma et kellelegi käega pihta läheksid või keegi sinust kogu aeg mööda peaks ujuma. Rahulik ja hea. Lausa meditatiivne. Mõtled omi mõtteid.

Siis käisin esmaspäeva õhtul. See oli alles viga. Sihtisin veel natuke hilisemaks ajaks õhtul, mõtlesin, et siis on vähem inimesi kui kohe ujula lahtitegemisel, aga eksisin täiega. Isegi duššide juures oli järjekord ja ujuda täiesti võimatu. Läksin kohe torssi ja olin seal imenatuke aega.

Viimane katse oli mul täna hommikul. Panin endale kella kuueks äratuskella, et kui viitsin, siis viitsin. Viitsisingi! Ausalt öeldes on nii vara hommikul läbi pimeda linna minna võitja tunne küll. Enda laiskust on võidetud. Ainult natuke õudne on, sest mitte kedagi ei tule vastu ka (ja kui keegi üksik siiski tuleb, siis vaatad teda eriti kahtlustavalt ja nihkud hästi tee äärde, juhuks, kui tegu on maniakiga), surnuaias põlevad jälle kord tuhat küünalt ja millegipärast on keegi kogu linna prügikastidele päkapikumütsid pähe pannud.

"Mida kuradit?" pomisesin ma prügikastile ligi nihkudes, jõllitasin seda natuke aega ja kiirustasin jälle edasi.

JA UJULA OLI PÄRIS TÄIS. Millele ma enam üldse kindel saan olla? Mis hullumeelsed veel pool seitse hommikul ujuda tahavad? Miks?

Täielik košmaar.

Panin parem oma eile ostetud uued riided selga ja tulin ema juurde. Siin on armas soe Päär ja mitte mingit ujulat.

Detsembri esimesed selfied. On kahtlus, et need ei jää viimasteks

Tegin eile suurema poetiiru, kaltsukates ja Takko Fashionis. Takko pole kuigi hea pood, aga sealt saab näiteks maikasid ja retuuse, mida ma kogu aeg kannan. Nii kui koju jõuan, panen alati insta retuusid jalga. Iial ei ole ma kodus teksastes. Nii ebamugav.

Ja maikasid kannan ma pmst iga riietuseseme all.

Ja aastavahetuse plaanid on tehtud. Tuleb pidu.