Eluohtlik

Mul oli kolmapäeval kummaline päev. Kõigepealt mõtlesin ma äratuskella peale ärgates, et mida kuradit, ma ei ole täna isegi tööl, kui hooga meelde tuli, et olen küll, aga see äratus ei ole isegi mitte töö, vaid ujumamineku jaoks, sest kell oli alles kuus. Käisin ujumas ära, ostsin Ekspressi ja istusin kohviga maha. Kui kell oli üheksa hommikul ja mul meelde tuli, et tööle pidin minema alles 11ks, läksin hoopis tagasi magama. Säh sulle varast äratust.

Tööl selgus, et meil oli sel päeval ka praktikant ja päev ise vaikne, nii et töökaaslane tahtis, et me loosi võtaks, kes saab koju minna. Mina võitsin (või kaotasin?) loosi.

"Mida sa teed, kui koju lähed?" küsis töökaaslane. "Uuesti ujuma?"

"Ma arvan, et ühest korrast päevas piisab," vastasin tasakaalukalt.

"Ongi hea. Nad on basseini just puhtaks saanud. Nad saaks südari, kui sa tagasi läheks!"

Ma muigasin.

"Nad on sellest alates pidanud kloorikoguseid kaks korda suurendama, kui sina seal käima hakkasid," jätkas ta. "Kas sul inimestest kahju pole, et nad sinu pärast kloori peavad neelama?"

"Elu on selline," vastasin.

"Nad pidid puhastusfirma välja kutsuma. Need panid põrandale OHU-sildid üles. Mitte lihtsalt märja põranda sildid, vaid "Eluohtlik"," lobises ta.

"Seda ma vaatasin linna peal, et päästeamet oli välja sõitnud. Vilkuritega autod ja muu kupatus."

"Ja mina veel mõtlesin, mis sade see põhjas on, kui viimati peale sind ujumas käisin. Alles nüüd saan aru."

Siis jäi ta natukeseks vait.

"Ongi kõik?" küsisin. "Rohkem ei tulegi?"

"Need kloorimürgistused," jätkas ta, "mis Kalevi spas olid olnud, kas need on ka kuidagi sinuga seotud? Ega sa enne seal käinud?"

"Noh, kui aus olla..."

Praktikant kuulas meie juttu, ebalev naeratus näol.

Igatahes oli mul hea meel, et koju sain, sest sain Puhja Pääri-valvesse sõita. Päär oli seltsi üle üliväga õnnelik ja veetis kogu aja minu süles või rinna peal magades, käpad mulle kurgu alla torgatud.

Selleks ajaks, kui õhtu käes, oli mul raske uskuda, et olin samal päeval veel ujumas ja tööl käinud. Päev tundus lihtsalt nii pikk! Alati, kui ma varem töölt ära lähen ja päeva lõpuks kella vaatan, on minu jaoks uskumatu, et sinna jäänud töökaaslased ikka veel tööpostil on. Need on ikka meeletud tunnid, mis me seal veedame.

Eile käisime Liisuga koos ema vaatamas. Ta oli just opilaualt tulnud, aga väga tubli ja kosus juba silme all. Ma olin väga kergendunud, sest mis salata, pabistasin ikka kõvasti. Kui haiglast välja astusin, oli hakanud just lund sadama...