Saladus nende silmades

Film, mida ma vaatamas käisin, kandis nime "Secret in their eyes" ("Saladus nende silmades"). Tegu on põnevusfilmiga, kus mängivad Julia Roberts, Nicole Kidman ja see tüüp, kes mängis "12 aastat orjana" orja. Noh, selles filmis tuli tal veel hoopis 13 aastat orjata, vaene mees.

Vaadake, kui murelikud nende silmad on. Saladusi täis.

Minu jaoks polnud taas kord mitte kuskil terve filmi jooksul ühtegi saladust, sest et ma olin juba filmi tutvustust lugedes kohe välja guugeldanud, kes tegi mida ja miks. See on mul iseloomu viga, kuid olgu pealegi. Vaatamist ei seganud.

Sisust ka. Kõigepealt on nad kolm politseiuurijat, tüüp ja Julia Roberts on sõbrad ning Nicole Kidman mängib uut töötajat, kellesse tüüp kohe armub. Terve filmi tuleb vaadata tüübi kohmakaid lähenemiskatseid saledale, kallilt riietatud, viimse juuksekarvani välja timmitud Nicole Kidmanile, kes minu arvates üpris ükskõikseks jääb. Mingi hetk sai mul juba kõrini ja ma oleks väga soovinud, et tüüp juba järgi oleks jätnud.

See selleks. Nicole Kidman pole nagunii minu maitse, ta nägu on nii üleni ära lõigatud ja silmad on punased ning ta on kuidagi... kange.

Igatahes, ühel päeval leitakse noore vägistatud ja tapetud tüdruku surnukeha, nad lähevad seda uurima ja leiavad, et see on Julia Robertsi tütar. Košmaar. Tüüp, kes on Julia Robertsi parim sõber, hakkab lugu omal käel uurima, mille käest ta pidevalt kõigilt pähe saab, sest ta ei tööta üldse mõrvaosakonnas. Tal õnnestub mõrvar leida, aga tema vastu ei ole piisavalt süütõendeid. Ja kui ta püüab ringi käia ja neid tõendeid leida ning mõrvarit omal käel taga ajab, saab ta kogu aeg sõimata: oma ülemuselt, töökaaslastelt, Nicole Kidmanilt ja isegi Julia Robertsilt. Lõpuks tuleb välja, et mõrvar on politseinuhk ja tal on võimu üles anda terve hulk kõrgema klassi kurjategijaid, nii et politsei polegi huvitatud tema kinnivõtmisest selle mõrvaga seoses. Tüüp vihastab ja läheb politseist minema.

Kolmteist aastat hiljem (olles kogu selle aja iga päev uurinud netist kõigi USA vangide nägusid ja püüdes uuesti leida käest kadunud mõrvarit) tuleb tüüp tagasi. Ta arvab, et on mõrvari leidnud. Mitte eriti üllatuslikult ei taha asja üles kaevata ei vahepeal suureks ülemuseks tõusnud Nicole Kidman (kangema olekuga kui kunagi varem) ega isegi Julia Roberts.

Filmi lõpuks oli mul peamiselt kahju ainult tüübist, kes kolmteist aastat oma elust selle jama peale raiskas. Mitte keegi ei öelnud talle isegi aitäh, ta sai ainult igalt poolt sõimata. Just peamiselt selle tõttu oli see film minu jaoks natuke depressiivne. Mitte halvasti tehtud, päris hea film. Aga kinosaalist lahkud küll natuke masendunult. Ja ma mõtlesin selle süžee peale veel järgmisel ööselgi.