Kuulan siin Sky Plusi hommikuprogrammi, kus Hirmo teatas just, et täna on rahvusvaheline ahvidepäev. Mul jäi suu õnnest lahti. Minu päev! Kes oleks võinud arvata. Hea, et nii vara üles sain, et seda maksimaalselt nautida.
Mul oli väga hea nädalavahetus. Kiire ja tore. Aga see-eest väsitas ta mu nii ära, et magasin pühapäeval kella kaheni. Kui olen reede-laupäev tööl, on mu pühapäev põhimõtteliselt maha tõmmatud, ma olen nagu zombi.
Mingi hetk natuke enne viit mõtlesin, et õieti võiks ema juurde sõita, sest saadame ta varsti taastusoperatsioonile ning tahtsin teda enne näha. Saatsin sõnumi, millele ta ei vastanud, kuid mul polnud aega ennast selliste asjadega nagu tema nõusolek vaevata, sest mul oli viisteist minutit aega, et oma asjad kokku panna, riidesse saada ja bussi peale joosta. Võtsin kaasa kimbu roose ja sadasin uksest sisse.
Ta väitis hiljem, et polnud mu sõnumit üldse näinud, mis on hea taktika, kui sa ei taha kellelegi vastata. Aga siin poleks tal nagunii midagi teha olnud. Mul on võti olemas ja sisse saaksin nagunii.
Emal põlevad iga koha peal küünlaid ja igas toas on üleval jõulutuled. Jõulutunne maksimumil. Üks eriti ilus küünal on selline:
See vahetab värvi, lõhnab ja pilt on ka ilus. Õnneks kinkis ta mulle samasuguse.
Täna tõusin kell kuus ja jõin koos emaga tassi kohvi, enne kui ta tööle läks. Nüüd kirjutame Pääriga blogi ja peseme ennast ning mõtleme, mida oma ahvidepäevaga peale hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar