Vähe kõvem tuul

Ausalt öeldes on see torm päris ilus vaadata, kui endal elekter ära pole või toas ei ujuta. Ja mul ei ole ära ega ujuta, seega mulle täitsa meeldib. Võimas, kuidas puud mu akna taga kohisevad. Ma hoian ainult kogu aeg vett varuks, läpaka ja telefoni laetuna ja küünlaid põlemas. Ning nõud pesen kohe ära, kui nad tekivad - aga seda teen ma niikuinii alati. Aga siin on tõesti tugevad elektrijuhtmed või midagi. Puhjas näiteks läheb iga väiksema asja peale elekter ära.

Eile magasin jälle megakaua, sest tööpäevad olid läbi võtnud. Õhtul tahtsin end siiski liigutada ja läksin ujuma. Positiivne oli, et ujulas polnud eriti rahvast - kes läheks sellise ilmaga välja? Negatiivne oli, et mina läksin sellise ilmaga välja.

Kui olin juba kakskümmend minutit kõndinud, tuul otse vastu ja vihm näkku peksmas, kõnnitee asemel ainult meri, mõtlesin küll, et mul on midagi viga.

Aga pole hullu, ujuda oli hea ja rahulik.

(Sellega seoses tuleb mulle meelde, kuidas eelmine kord ujuma läksin. Ka siis oli väljas kõva tuul. Rääkisin telefonis emaga ja ta soovis mulle lõpetuseks telliskivi taskusse. Esimene hetk olin siiralt hämmelduses, sest mõtlesin, ta soovib, et ma basseinis põhja vajuks. 

"Miks sa mulle niimoodi ütlesid?" küsisin hääle värisedes.

"Tuule vastu," parandas ema ruttu. "Et tuul sind ära ei viiks. Basseinis ära põhja vaju."

Nice save.)

Kui ma tagasi koju jõudsin, panin kõik asjad kuivama, kõik küünlad põlema ja pugesin teki alla, kindla kavatsusega enam mitte väljuda. Siis saatis sõbranna sõnumi. Olime plaaninud midagi teha, aga ma arvasin, et ilm automaatselt tühistab kõik plaanid. Tegelikult oleksin pidanud teadma, et sõbrannale see suva, kuna ta sõidab igale poole taksoga. Mina ei sõida peaaegu kunagi taksoga, ja sajandi torm pole juhuseks, miks ma seda tegema hakkaksin. Ära ei saanud ka öelda, sest kaks eelmist korda, mil ta mind kuhugi kutsus, mulle polnud sobinud ja kolmas kord oleks väga ebaviisakas olnud. Ma ise ei kutsuks enam kuhugi inimest, kes mulle kolm korda järjest ära ütleks. See oleks blokk.

Niisiis panin end ohates jälle riidesse ja läksin välja tuule-vihma kätte. Istusime töö juures ning sõbranna oli oma uue kutsika kaasa võtnud. Kui ta veel plaanis teda võtta, siis tegime ikka nalja, et ta paneb koera nimeks Väino või Volli. Nüüd läks ta esimest korda närvi, kui ma pisikest Väitsiks kutsusin. 

"Tema nimi ei ole Väino!" ütles ta häält kõrgendades. "Omavahel rääkige mida tahate, aga minu kuuldes mitte."

"Mina pole teda kunagi nii kutsunud," ütles üks kokkadest koera lõua alt sügades.

"Valetad!" näitasin tema poole sõrmega. Tema kutsus koera kogu aeg Volliks.

"Kas sa tahad teda sülle võtta?" küsis sõbranna minult, aga ma lükkasin selle ettepaneku viisakalt tagasi. Tegu võib olla kasvõi kõige pisema kutsikaga, aga ma ei ole ikkagi koerainimene. Natukese aja pärast pidi sõbranna kuhugi minema ja andis kutsika ikkagi minu sülle. Väino vaatas natuke aega ärevalt üles minu poole, uurides seda võõrast nägu ja mõeldes, kus ta perenaine on, aga andis siis alla, lakkus natuke mu kätt ja heitis magama. Ta oli tõesti päris armas.

Seal juhtus parajasti einestama üks vähe kuulsam laulja. Ta tuli leti äärde maksma ja kui ta ära oli läinud, oli sõbranna kindel, et tüüp vaatas talle otsa.

"Ta vaatas mulle otsa, kaks korda!"
"Ta vaatas hoopis mind," ütles teine töökaaslane veendunult.

"Minu meelest püüdis ta väga konkreetselt mind mitte vaadata," ütlesin mina, "aga ainult seetõttu, et lahe paista. Et ma midagi aru ei saaks."