kolmapäev, 11. november 2015

Ja ma ikkagi käisin Bondi vaatamas, olgu jumal mu hingele armuline

Tiina ja mina olime pühapäeval määranud Tartusse kokkusaamise, et koos kinno minna. "Sina vali film, minu poolt on üks tingimus: kõik, välja arvatud Bondi-film," kirjutasin Tiinale. Tiina kirjutas vastu, et oli just Bondi-filmi plaaninud. Ma olin endale kindla lubaduse andnud, et enam ühtegi selle saaga filmi ei vaata, ei kinos ega telekas ega üldse mingi meediumi kaudu, sest need on igavad. Ja kõik samasugused. Ja klišeelikud. Ning ma meenutan siiamaani, kuidas pidin kunagi kinos kaks korda Skyfalli vaatama - kuigi jälestasin seda juba esimesel korral!
Nagu paljud kindlalt antud lubadused, murti ka see ilma mingi suurema põhjuseta. Mõtlesin Tartu poole sõites, et mis seal ikka... mis muid variante meil ikka on? Mingi keskpärane komöödia Anne Hathawayga? Ning kuna see pidi olema parim Bondi-film seni, mida mul kaotada?

Tiina oli õnnest segane ja hakkas mööda Tasku keskust jenkat tantsima. Natuke üleolevana, et sain talle võimaldada sellist rõõmu, läksin üles kinno, kus olid kilomeetripikkused järjekorrad, sest isadepäeval olid kõik peredega kinno tulnud. Ning kui isad said filmi valida, siis valisid nad Bondi. Ilmselgelt. Sest meie seansile olid kõik kohad välja müüdud, välja arvatud paar tükki esimeses reas, kuhu me end siis sisse seadsime. Tegelikult mulle hullult meeldib vaadata filmi, kui saal on täis, sest siis on mu ümber rohkem inimesi, kes naeravad ja nutavad õige koha peal. Põnevam on vaadata. Sellest, et esimeses reas kael natuke kangeks jäi, polnud suurt hullu.


Ning lõpptulemus? Meile mõlemale meeldis "Spectre". Meile mõlemale, jah. Ta ei tundunud liiga pikk, kuigi on vist kõige pikem Bondi-film ka. Ta haaras kaasa.
"On ikka ilus mees küll see Daniel Craig," ütles Tiina mõtlikult, kui me saalist välja loivasime. Mul ei jäänud muud üle kui nõustuda.

Eelnevalt olin meediast kuulnud palju juttu Monica Belluccist, kes on kõige vanem Bondi-tüdruk üldse. Või kõige küpsem, kuidas öeldagi. Ta andis intervjuusid oma seisukohast selles asjas ja lokku löödi üldse kõvasti. Tegelikkuses oli tal ekraaniaega viis minutit ja rohkem temast ei kuuldud. Palju suurem roll oli tüdrukul number kaks, Lea Seydoux'l. Vot temas on midagi. Ma
mäletan teda "Vääritutest tõbrastest", kus ta mängis esimeses stseenis üht seda juudiperekonda varjava talumehe tütardest. Leal oli sõnatu roll, aga sellest hoolimata jäi ta mulle meelde ja ma otsisin ta nime välja. Vot see on alles päriseluline näide ütlusele: "Pole olemas väikeseid rolle, on ainult väikesed näitlejad".
Ning nüüd mängib ta üht peategelast (raske on öelda lihtsalt Bondi-tüdrukut, kui tal oli filmis nii kandev roll) ühes maailma hetke kassahittidest. Tubli töö.

Üldse, ma pole Bonde rohkem näinud kui Skyfalli ja siis paari lõiku mõnest teisest, mille nime ei oska nimetada, aga nii palju, kui ma tean, siis Bondi-tüdrukud on kõik ajutised ega saa kuigi palju ekraaniaega ning Bondil on neist suhteliselt suva. Lea Seydoux' kehastatud Madeleine'ist tal igatahes suva polnud ja mingil hetkel vandusid nad teineteisele lausa armastust. Mulle tundub, et see on žanrist natuke kõrvale kaldumine (meeldiv kõrvalekaldumine).
"Kas Bond läks lõpus erru?" küsisin ma Tiinalt.
"Ma ei tea..." venitas Tiina kahtlevalt.
Mulle igatahes jäi mulje, et läks. Kõndis oma tüdrukuga käsikäes minema ja läks. Mis oleks olnud ka sümboolne, sest see pidi olema Craigi viimane Bondi-kehastamine. Kuigi nüüd on lahti läinud juba uued jutud, mille kohaselt ta teeb ühe filmi veel. Raha ei haise...

Jaa, ja Christoph Waltz pahalasena oli ka hea. Ta on alati hea.

Võtsime pärast filmi Marili ka endaga ühes (kinnopääsemiseks on ta liiga noor), läksime Ristiisasse, sõime kartuliputru ja itsitasime tükk aega. Tegin neile ka Whatsappi-ristsed selles mõttes, et kirjutasin otse nende kõrval istudes: Tsau, mis teed? Oled Ristiisas, jah? ja naersin natuke endamisi.
Võtke heaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar