Mõnikord tundub mulle, et elu on vaid lühike periood ühest koristamisest teise koristamiseni. Ja ma absoluutselt ei viitsi seda viimasel ajal teha, sest oma vähest energiat eelistan kulutada magamisele või mitte-millegi-tegemisele. Tänaseks oli mul olukord juba üsna hull: igal pool tolmurullid, kõik pinnad mustad ja tolmused, ja vannitoast ma ei hakka üldse rääkimagi, sest see oli košmaar. Ajasin end üles ning otsustasin teha ühe korraliku suurpuhastuse. Ja uskuge, see võib vahel täitsa teraapiliselt mõjuda. Sellepärast mulle mingil perioodil lausa meeldis koristada, et sel ajal sai mingeid asju selgeks mõelda ning see rahustas.
Mul on nii väike kodu, aga koristasin seda kolm tundi, nii et pidi tõesti põhjalik olema. Võtsin kõik asjad kappidest välja, sorteerisin ära, puhastasin. Sulatasin isegi külmkapi üles, jälle täielik košmaar, kui jääs mu sügavkülm oli. Panin ka hulgaliselt raamatuid kappi ära. Kõik, kes mulle külla tulevad, ütlevad alati, et mul oleks raamaturiiulit vaja, sest kõik mu raamatud on laudade peal. Mulle meeldib neid eksponeerida. Samas meeldib mulle ka selline minimalistlik ilme toas, nii et panin nii palju asju kui võimalik kuskile peitu.
Ema helistas keskpäeva paiku ja ütles: "Nii vara üleval ja ei nutagi."
"Ma muuseas teen jõulu-suurpuhastust," ütlesin üleolevalt.
Varsti pärast seda helistas töökaaslane. Pidin talle tagasi helistama, sest kloppisin parasjagu õues vaipu.
"Magasid või?" küsis ta. Nüüd ma juba vihastasin. Kui kaua ma nende arvates magan? Siis tuli mulle meelde, et eelmisel päeval helistas sama töökaaslane mulle kell üksteist, äratades mu tõesti sügavast unest ja saades mitte just kõige soojema vastuvõtu osaliseks. Nojah...
Kõige lõpuks panin küünlad põlema ja tundsin end mõnusalt, enne kui Aita hõõgveini jooma ja Don Quijotet lugema läksin.
 |
| Merikarbid on pärit Saaremaalt ja Musta mere äärest ning kaks tükki Kreekast, kust Tiina nad mulle tõi |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar