Ma ahmisin iga keharakuga sisse seda kuumust. Enamuse ajast istusin küll varjus, sest päris hull ma ka pole. Mõned inimesed juba ujusid, kuid ma vaatasin niisama pealt. Kõige varasem, mis ma olen kunagi ujumas käinud, on vist 25. mai paiku... Võib öelda, et talisuplejat minust ei saaks.
Milline armas linn Viljandi ikka on. Minu lemmiklinnu maailmas.
Täpselt keskööl, kui hakkasin magama minema, andis kogu see kuumus tagasilöögi ja hakkas äike. Mina isiklikult äikest naudin, niikaua kuni ma pole kuskil pisikeses puust majakeses. Meil on õnneks piksevarras ja asi peaks suhteliselt ohutu olema, onju?
"Tule akna juurest ära!" karjatas ema metsiku häälega ja ma pidin tulema. Tahtsin just guugeldada, et on täiesti ohutu seista akna juures, aga tuleb välja, et vist ikka pole, või ma ei teagi... Igatahes on see nii ilus vaatemäng, ja sellist äikest nagu eile öösel ma ei mäletagi. Ma mõtlesin, et see ei jää kunagi järele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar