Mõtlesin tulla üle pika-pika aja tagasi siia ja mõned asjad üles tähendada. Enda jaoks, et jääks jälg nende päevade kohta, mis muidu pisipojaga koos toimetades kipuvad kiiresti käest libisema. Kuna ma neljanädalase beebiga eriti kuskil ei käi, voolavad kodus veedetud päevad kuidagi ühte...tahaks aga talletada midagi, et kunagi hea tagasi vaadata oleks.
Eelmine aasta oli minu jaoks elumuutev. Kõik kuidagi läks ise, ilma pingutamata nii, et kohtusin oma elu armastusega, selle ühe ja õigega... ja saime poja. Seda kõike ühe aastanumbri sees.
Vahepeal pean endale valjusti ütlema, et ma sünnitasin lapse, või et mul on poeg, sest see on ikka nii uskumatu! Kõige loomulikum asi maailmas, aga samas täiesti sürreaalne. Mul on seda pisikest beebit vaadates endiselt raske uskuda, et ta oli minu sees, minu kõhus, ja ma kandsin teda kuude kaupa igal pool kaasas. Kuidas ta sinna küll ära mahtus? Mina tegin ta valmis? Tema on pooleldi mina ja pooleldi minu mees ning kokku on ta üks armas, terve, tubli, täiuslik väike inimene?
Võib-olla võtab aega, et see päris kohale jõuaks.
Kokkuvõttes olen õnnelik. Olen oma uues rollis - ema, koduperenaine - üldiselt päris rahul. Kui beebi vähegi magab - ja ta magab üldjuhul päris ilusti - siis olen mina rahulik ja õnnelik. Hoian teda kaua rinnal, jutustame temaga, loen talle juba raamatuid ette... Issi ka. Tahame, et ta varakult hakkaks hästi palju keelt enda ümber kuulma, mis soodustab ajus seoste tekkimist ja kõnelema hakkamist.
Kui beebi ei maga ja on olnud näiteks terve päeva viril, siis jah, olen ise ka veidi endast väljas ja torssis, on ette tulnud ka nutuhooge. Aga see läheb üle. Ööd on meil suhteliselt kenad ja pikkade unedega ning hommikuti tõusen pigem puhanud olekus, mis teeb mõistagi kõik muu ka palju kergemaks. Siis pole päeval vajadust lapsukese une kõrval ise magama pugeda ja saan tegeleda majapidamisega ja natuke lugedagi.
Rollidest, jah... Olen viimase aasta ajaga saanud juurde nii palju uusi rolle. Kõigepealt tüdruksõber, siis elukaaslane, siis kihlatu, siis ema ja koduperenaine. Seda on palju nii lühikese aja jaoks, aga see kõik tundub superloomulik. See läks nagu kiirteel, sest nii see lihtsalt pidi minema. Tõesti tunnen, nagu öeldakse filmides: "Kui sa tead, siis sa tead." See on see õige inimene. Pole vaja aastaid oodata, et suhtega aeglaselt edasi liikuda, sest see on see üks ja ainus sinu jaoks ning kõik on õige.
Ma teadsin nii varakult, et selle inimesega tahan ma saada koos vanaks. Kui ma jäin ootamatult rasedaks, siis ei olnud ma ülemäära ehmunud, sest... need oleme ju meie. Me saame sellega hakkama. Need oleme meie maailma vastu ning meil ei ole tarvis midagi karta. Emotsionaalselt oleme üksteisel toeks, rahaliselt - teenime mõlemad head palka. Sain vist minutitega aru, et kui see beebi tahtis tulla, siis laseme tal tulla, ning olin esialgse ehmatuse järel juba päris varsti õnnelik.
Aga nüüd seesinane beebi on küll virgumas peale meie jalutuskäiku ja tema mõnusat tunnist uinakut peale seda. Lähen võtan ta sööma ja külvan musidega üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar