Mehe sõbrad imetlesid lapsukest. Lapsel oli lutt suus, et ta võõras kohas rahulik oleks. Niisama kodus päevasel ajal me talle seda ei annaks.
Üks mehe lapseootel sõbranna küsis, kuidas ja kui palju me lutti pakume. Kõrvalt keegi teine sõber hõikas, et seda üldse ei peaks pakkuma ja et see kõne arengule halb ja hambumusele ka.
Seletasin lapseootel sõbrannale, et enne Kauri sündi oli mul arvamus, et lutt on nõrkadele ja ei tahaks lapsele midagi külge harjutada. Olin häiritudki, kui mees juba sünnitusmajas alt poest luti ostis. Ütlesin, et see pidi imemisvõttele halb olema. Ausalt öeldes beebi natuke teistmoodi mingi aeg siis rinda püüdis haarata küll, aga jälle ei teagi, kas see oli lutiga seotud, äkki oli tal rahutus või gaasid vms. Igatahes praegu sööb ilusti ja saab lopsakas koguses piima kätte.
Aga siis lapsega koju jõudes ja nähes, et mõni öö võib olla hirmutavalt rahutu, muutus mu vaatenurk sajaga. Päriselu jõudis kohale. Kui mul on valida, kas on eeskujulikult lutivaba laps, või laps, kes öösel magab, siis ma valin kindlasti teise variandi. Kui magab tema, magame meie. Oleme meie rõõmsad ja puhanud, on ka laps rõõmus.
Ja suht rõõmsad me siin kolmekesi oleme:D
Esimese lutiga oli beebs veel suht pirtsakas, see ei püsinud ka hästi suus. Siis mees käis jälle sealsamas poes ja lasi endale soovitada ühe hea suure anatoomilise luti...mis meenutaks suurt nibu:D Teisel küljel on sellel suur aas, millest on hea öösel lutti paar sekundit kinni hoida, kuni laps ise imema hakkab. Nüüd ta juba hoiab sellest vahel ise kinni. Ja ausalt see silmnähtavalt rahustab teda ja on meie kõigi elu nii palju lihtsamaks teinud. Ning minu meelest on sellest teda hoopis lihtsam kunagi võõrutada kui näiteks oma käte imemisest, milline harjumus lutivabadele beebidele võib tekkida. Viskame selle kunagi ära ja kannatame paar päeva nuttu...aga kui ta õpib oma käsi imema, katsu sellest lahti saada.
Nägin kohe enda pealt nüüd, kui tõsi see on, et igal värskel emal on enne lapse kättesaamist mingi idealistlik ettekujutus, kuidas asjad hakkavad olema. Ja siis tuleb peale päriselu ja asjad lähevad vahel hoopis teistmoodi, ja see on täiesti okei.
Ja veel nägin, kuidas igaühel on lastekasvatamise asjus oma arvamus ja kuidas see, mis sobib ühele beebile, ei pruugi üldse sobida teisele. Aga kõik üldistavad oma lapse pealt ja annavad teistele nõu.
Aga mul on ikkagi ranged ettekujutused oma lapse kasvatamisest, mille suhtes ei tahaks mööndusi teha: ei mingit suhkrut esimestel eluaastatel. Milleks me peaks talle ise seda valget surma tutvustama, kui ta ei oska küsidagi ega tea, et see olemas on? Jumala eest, söögu porgandeid, nii et seda nägu:D
Ja teiseks ei mingit ekraaniaega esimestel eluaastatel. Hakkab minu ettelugemist kuulama ja klotsidega lammutama, aga mitte zombina teleka ees istuma.
Kolmandaks, et aastaselt võiks ta juba potil käia. Mees naerab selle peale suure häälega, sest tal on juba lastekasvatamise kogemus olemas. Aga no näeme, kellel õigus on:D Paariaastasel lapsel mähe all on minu meelest ikka õudne ning veel keskkonnale nii reostav. Nii laisk ma küll ei kavatse olla, pluss miks peaksin varandust mähkmete alla panema. Lebo keiss no :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar