Tahan siia kirja panna oma meenutused ja tähelepanekud rasedusest teadasaamise ja esialgsete mõtete kohta. Kogu see rasedus oli nii eriline aeg mu elust, mis tundus kestvat terve igaviku... Nii eriline ja ainukordne.
Kõik algas sellest, kui mul aprillikuus päevad viis päeva hiljaks jäid. Ma polnud kunagi eriti täpselt oma päevadel silma peal hoidnud, nii, et teaksin oodata, et vot täna need peaks hakkama. Tegelikult just eelmisel aastal olin tõmmanud selleks äpi ja hakanud täitma - kergelt rasedusest hoidumise mõttega, sest äpp ennustas ka viljakat aega ette. Võib öelda, et see meetod siis ei toimi :D
Igatahes nüüd mul oli ees, et vot sellel päeval oleks pidanud hakkama, ja must valgel kirjas, et polnud hakanud juba viis päeva. Läksin sellel laupäevasel päeval mehe juurest oma koju ja ostsin rasedustesti. Testi tehes ilmus sinna imekiiresti kaks väga tugevat triipu, no nii kümne sekundiga - õpetuse järgi oleks pidanud ootama vist mitu minutit.
Esimene emotsioon oli ehmatus. Helistasin kohe mehele, kes ilmselt juba telefonihelina peale oli aru saanud, milles asi võib olla - ka tema teadis mu päevade graafikut ja hilinemist. Ta oli samuti pisut ehmunud. Lubasime sel natuke seedida lasta ja siis rääkida.
Kirjutasin kohe Tiinale ja Mariale, oma sõbrannadele. Tiina reaktsioon oli kuidagi väga toeks ja abiks. Mees, kes on üldiselt suur muretseja ja näeb igal pool kõigepealt võimalikud ohud ära, hakkas Whatsappi kirjutama, et see võib olla äkki emakaväline rasedus, et kindlasti minna kõigepealt arsti juurde kui üldse eeldada midagi. Mina ka nendest asjadest suurt ei teadnud, kuna tegu oli mu esimese rasedusega. Võtsin ka siis natuke selle mureliku hoiaku omaks. Tiina aga teadis nendest asjadest, sest tal on üheksa-aastane poeg. Tiina ütles kohe, et kui rasedustest on positiivne, siis oledki rase. See pidi olema ikka suht kindel laks. Pole vaja üle mõelda ega midagi - ta ei näita positiivset, kui seal midagi pole. Sama ütles ka google. Teiseks oli Tiina minu pärast elevil. See oli nii positiivne ning süstis ka minusse elevust. Ma ei mõelnud vist hetkekski seda rasedust katkestada, kuigi see nii vara veel planeeritud ei olnud. Kuigi me mehega üksteist alles kaks ja pool kuud tundsime.
Sest see oli minu jaoks õige inimene. Sest tema tahtis kindlasti lapsi ja me olime sellest teemast juba nagunii rääkinud. Lastest ja ühisest tulevikust ja sellest, et see tulevik koos võikski olla kuni vanaduseni. Sest nii ma tundsin. Ükski mees polnud mind kunagi nii tundma pannud - et see ongi see üks. Ta kohtles ja kohtleb mind siiamaani nii arvestavalt, armastavalt ja hoolivalt. Mulle meeldib, kui huvitav temaga on ja kui hästi ma end temaga tunnen - nagu kõnniks pilvedel. Kuidas ma vaatan talle alt üles ja samas mingi helluse ja õrnusega ja tahan teda ka nii hästi kohelda, nagu tema mind.
Ja kõik minu vead on siiamaani alles ning mu iseloom endiselt tujukas, püsimatu, natuke isekas ja natuke ebastabiilne. Aga tema armastab mind sellest hoolimata. Ma ei pea olema keegi teine - tema tahab mind täpselt nii, nagu ma olen, kõigi mu heade külgede ja vigadega. Ja tema pärast tahan ma oma iseloomu mitte nii häid külgi natuke kärpida, et osata kohelda teda vastutasuks sama hästi.
Milline õnn see on, kui keegi on kogu aeg nö sinu nurgas. Sinu selja taga. Ükskõik milline halb päev võib olla tööl või muidu, aga sa tead, et õhtul koju jõudes on sul keegi, keda kallistada, kes sind kaissu võtab, siira huviga su päeva kohta küsib ning omast jutustab. Ausalt, milline õnn. Ma tänan selle vedamise eest iga päev taevast.
Olen kuulnud öeldavat, et kõige tähtsam otsus naise elus on, kellega ta lapsed saab (muidugi mitte siis, kui naine lapsi ei saa/soovigi). Kui teha halb valik, siis selle tagajärgi tuleb kannatada terve elu. See on kõige tugevam side, mille saab teise inimesega luua - ühine järeltulija. Kooselu või abielu või ühine omand pole selle kõrval midagi. Ühine laps jääb väga tihedalt ühendavaks sidemeks vähemalt 18 aastaks.
Ja kuna minu mees oli see inimene, kellega koos ma tahtsin lapsi, kui üldse neid kellegagi tahtsin, siis jäigi kohe otsus, et vaatamata varasele tulekule on see beebi tahetud ja oodatud.
Kirjutasin kohe naistenõuandlasse ja lasin endale panna varasema võimaliku aja raseduse kontrolliks. Kuigi vara nad seda ei teegi, sest esiteks ei ole ultrahelis enne veel midagi näha ning teiseks on katkemise oht nendel esimestel nädalatel veel väga suur. Kontrollini oli veel mitu nädalat aega ning terve selle aja olin nagu sütel.
Oma emale helistasin ka kohe paari päeva pärast ja rääkisin uudist. Ma ei suutnud nii tähtsat asja endale hoida. Temal oli väga hea meel - esimene lapselaps! - ja ta oli väga toetav. Ütles, et vajab nüüd aega harjuda mõttega, et temast saab vanaema.
Ämmaemanda aeg oli mul hommikul enne tööle minekut. Läksin sinna ja suurema tseremooniata tegi ämmaemand, kes minu eest ka terve ülejäänud raseduse ajal hoolitsema jäi, mulle vaginaalse ultraheli. Nii vara - siis oli vist 7. nädal - veel läbi kõhu ultrahelis midagi ei näe. Ämmaemand oli mul selline vaikne ja ilma suuremate emotsioonideta. Ta lihtsalt näitas mulle, et jaa, siin on lootekott, siin sees beebi, ja süda lööb.
"Kas kõik on normaalne? Emakasisene rasedus?" küsisin ma väriseva häälega.
Kõik oli täiesti normaalne ja laps isegi paar päeva suurem, kui päevade järgi pidi olema.
Sain ka ultrahelist pildikese, kust aru küll midagi saada ei olnud, aga lootekotti vist sai osutada.
Kui sünnitusmajast väljusin, ootas mind autos maja ees mees, kes oli salaja sinna sõitnud, sest ta oli liiga närvis, et tööl uudiseid oodata. Me suudlesime autos ja mõlemal olid pisarad silmis - rõõmupisarad.
Kui mul see ultrahelipildike juba käes oli, siis andsin juba suhteliselt kõigile oma pere ja sõprade hulgas oma uudisest teada. Tean nüüd, et paljud ootavad sellega ega taha vara rääkida, aga mina polnud siis veel isegi teadlik katkemise suurtest riskidest nii varajases raseduse faasis. Saatsin aga kõigile oma ultrahelipildist klõpsu, välja arvatud inimestele tööl, kes õnneks ise mu kasvavat kõhukest enne ei märganud, kui seda lõpuks paar kuud enne dekreeti minekut rääkisin.
Oma ülemusele ka andsin teada alles peale 20nda nädala ultraheli, mille käigus selgitatakse välja, kas loode on ikka terve ja kas tal kõik on hästi.
Ja nii see kõhubeebi meil kasvama sai ja mühinal edasi kasvama hakkas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar