Kui jäin töölt koju rasedus- ja sünnituspuhkusele, oli tähtajani kaks kuud ja üks nädal. Siis ma veel ei olnud tänu kiirele elutempole töö juures pühendanud üldse aega sünnitusega tutvumisele või mingil moel lapseks ettevalmistumisele. Teadsin, et mul on kaks kuud aega täpselt sellele pühendumiseks ja selle ajaga jõuab kõike.
Mees, kes on suurem muretseja, küll nägi unes õudukaid, et laps sünnib kohe siis, kui dekreeti jään, aga õnneks nii ei läinud. Siis oleks ma küll olnud väga nördinud - lisaks murele nii enneaegse lapse pärast veel vihane, et minu mitu kuud vaba aega veel endale oleks olnud kadunud.
Aga ei, beebil oli kõhus väga hea ja ta ei näidanud kuni vahetult sünnituse alguseni mingeid märke kuskile tulemisest. Mul ei olnud mingeid ettevalmistavaid tuhusid raseduse jooksul, mingit veritsust kunagi, mitte midagi sellist.
Panin end siis kirja Pelgulinna sünnitusmaja perekooli loengutele. Tahtsin kuulda nii palju kui võimalik. Mitmele tuli ka mees kaasa, aga nendele, mis olid tema tööajal, läksin üksi. Ausalt soovitan neid loenguid esmakordsetele emadele väga, need olid nii kasulikud. Väga hea mõte on end ette valmistada ja harjuda sellega, mis on tulemas. Üks oli näiteks "Lapse hoidmine ja hooldamine", siis "Vettesünnitus", siis "Tuhudeaegne hingamine ja lõdvestumine", "Tugiisiku roll sünnitusel", "Sünnitusmajaga tutvumine". Tugiisiku omal ja vettesünnituse omal käis ka mees kaasas. Absoluutselt iga loengut andsid sümpaatsed ämmaemandad. Mul jäi kohe Pelgulinna sünnitusmajast nii hea mulje. Näiteks vettesünnituse loeng oli nii helge, positiivne ja julgustav, rääkimata informatiivsest, et kuigi me polnud sellele variandile varem eriti mõelnud, ütlesime mehega loengust väljudes üksteisele elevil olles, et just niimoodi võiks meie laps siia ilma sündida. Üldse sain ma kõigist nendest tundidest lisaks vajalikule infole ka suure laksu enesekindlust (sest mul oli nüüd vajalikku infot, alustades kasvõi sellest, millal ja mis ukse kaudu minna õigel hetkel sünnitusmajja; mida kaasa võtta, kuidas koroonaajal on tugiisiku, külastamise, palatite, testimisega jms lood) ja positiivsust. Need ämmaemandad võtsid sünnitust kui loomulikku protsessi, oli näha, et nad julgustasid naisi proovima esialgu pigem loomulikku lähenemist, kuigi vajadusel muidugi ka epiduraali ja muid abivahendeid.
Sünnituse ootus minu sees kulges järk-järgult. Teismeliseajast kuni varase täiskasvanueani mul oli tegelikult kogu selle teema ees suht suur hirm. Ma polnud varem olnud rase, aga mäletan mitut õudusunenägu, kus ma olin rase ja hakkasin sünnitama, ning minu sees oli paaniline hirm. Ma ei tahtnud seda teha, aga kuhugi pääsu polnud. Aga nüüd, päriselus, mul sellist hirmu ei olnud. Mäletan, kui tööl ühele oma poe töötajale teatasin, et ootan last ning jään koju sellel ja sellel ajal ning minule otsitakse asendaja. Töötajal küsis mult suhteliselt esimese asjana peale õnne soovimist: "Kas sa kardad ka?"
"Tegelikult mitte," vastasin õlgu kehitades. Eks selleks hetkeks oli läbi vaid pool rasedust, kuid mingit hirmu mu sees ei olnud. Ja kui ka oleks olnud, oleksin vist teeselnud ja öelnud, et lebo keiss.
Üks loeng, mida ma absoluutselt kõigile sünnitajatele soovitaks, on "Tuhudeaegne hingamine ja lõdvestumine" Pelgulinna sünnitusmaja ämmaemandalt Meelike Reimerilt. See ausalt pani kogu asja veel teise perspektiivi kui lihtsalt hirmu puudumine - see pani mind mu sünnitust ootama!
Selleks ajaks olid loengud koroona tõttu kolinud veebi ning sain siis osa umbes kahetunnisest veebiloengust. Kõik need loengud on tasulised ja ka veebiloeng maksis kümnekas, aga ette rutates, kõik on sada protsenti seda hinda väärt. Meelike rääkis, kui oluline on ennast beebi ilmaletulekuks ette valmistada, teada, mis täpselt sinu keha ja beebiga toimub, millised on selle protsessi faasid, kuidas ta kulgeb. Kui sul on infot, siis sa oled rahulik. Kui sa lähed niisama mütsiga lööma, teadmata, kuidas end lõdvestada ja valuga toime tulla, teadmata, mis sind üldse ootab, jättes kõik vaid meedikute hooleks, et ah küll nemad toimetavad ja lapse välja saavad... see pole hea mõte.
Meelike rääkis, kui loomulik ja ilus on see protsess ning kuidas iga valuhoog on mõtestatud, sest selle ajal avaneb emakakael - aga ta avaneb vaid siis, kui naine oskab end selle ajal lõdvestada! Kui ei, siis võid olla pinges ja kannatada ja paluda valu möödumist ning lõppeks on see kõik olnud asjata ja sa pole millimeetritki edasi avanenud. Just see suhtumine valusse, mida ta õpetas, oli nii uuenduslik. Et valu on sinu sõber ja valule tuleb olla tänulik ja seda oodata, sest tänu sellele tuleb ilmale sinu beebi!
See oli nii ilus. Ma kirjutasin selle loengu ajal endale kuus lehekülge konspekti ning ülejäänud raseduse ajal lugesin seda peaaegu igapäevaselt üle, harjutasin hingamist, visualiseerimist, rääkisin oma beebiga. See sai osaks minu igapäevasest rutiinist.
Oma dekreediajal kodus olles õppisin kähku, et kui ma tahan olla rõõmus ja rõõsa, siis pean endale looma mingi päevakava ja tegelema iga päev millegi eesmärgipärasega. Niisama telekat vaadates ja süües oli tüdimus kerge tekkima, samuti polnud see hea beebile ega minu kehakaalule. Hakkasin iga hommik võimlema ja tegema rasedusjoogat. Tegin seda juba enne hommikusööki, sellest sai mõnus rutiin ning füüsisele ja ka vaimule mõjus see kindlasti väga positiivselt. Sealjuures kõhu kasvades ning kui vahepeal joogal väike vahe sisse tuli, avastasin, et ka kõige lihtsamaid kavasid on selle suure kõhuga keeruline teha. Leidsin kavasid Youtube'ist ja tegin neid matil teleka ees. Instruktorid aga ise tihti polnud rasedad, üks näiteks pani endale ette võlts-rasedakõhu. Aga see ju ei takistanud teda füüsiliselt nii nagu päris kõht...See tekitas minus mu möllavate hormoonidega ärritust. Teatud joogaasendid olid nii ebamugavad ning keerukad poosid ja harjutused panid mind pettuma, et ma neid hästi kaasa ei saa teha. Meenub jälle üks juhus, kus õhtul koju tulnud mees avastas mu pisarates. Põhjuseks selgus peale torkimist et olin end just kaalunud ja see näitas liiga kõrget numbrit ning lisaks tegi joogatädi ekraanil harjutusi, mida ma järgi ei suutnud teha. "Loll tädi," ütles mees lohutavalt ning ma hakkasin läbi oma pisarate naerma.
Lõpuks otsisin endale mingi eriti kerge joogakava, mis polnud mõeldud rasedatele, aga oli püstijalu ehk ühtegi harjutust polnud pikali maas ega põlvedel. See oli filmitud rannas ja kestis mõnusad 20 minutit ning seda ma jäingi tegema. Iga päev üks võimlemiskava puusade vabastamiseks ja kerge jooga ning alles siis hommikusöök. See oli ülihea algus päevale.
Kuna mul vaba aega oli nii palju, tekkis kuidagi iseenesest ka trennisaalis 2-3 korda nädalas käimise harjumus. Kõndisin päris kõva kaldega jooksulindil ja möllasin ellipsil, kokku umbes 50 minutit kord. Liiga üle ei pingutanud, aga mulle tundub, et võhm kasvas selle aja jooksul ikka päris ilusti. Päris lahe oli vormis trenniinimeste vahel oma suure kõhuga käia :)
Õppisin, et kui on hästi kulgev normaalrasedus ja aega/võimalust on, siis igatahes tuleb liigutada nii palju, kui vähegi võimalik on. See teeb sünnituse ja hiljema taastumise palju kergemaks, hoiab kehakaalu normis, teeb imesid vaimse poolega, on beebile kasulik ja mida kõike veel.
Me rasedatena mõtleme, et nüüd on meil vabapääse kõike süüa ja diivanil lebotada, aga reaalselt see on väga vale suund, mida võtta. Suve veetsin vist ise ka väga vabalt süües. Reaalselt iga päev sõin jäätist ja üldse lubasin endale kõike. Eks kuskil peas ka tiksus, et ma ju rase ja söön kahe eest jne :D Tegelikult seda kahe eest söömist ei eksisteeri, esimesel ja teisel trimestril pole üldse mingeid lisakaloreid vaja ning kolmandal natuke, vist umbes ühe võileiva jagu päevas. Süüa tuleb võimalikult mitmekesiselt, et beebi ja enda tervisele teenet teha. Teil mõlemal ju vaja vitamiine.
Ühel ämmaemanda vastuvõtul ta ütles, et juurde on tulnud rohkem kaalu kui soovitatav, vist 3 kilo kuu ajaga. Et peaks olema vist max 2 kilo. See oli mulle kui külm dušš. Siis võtsin end kergelt käsile. Tahtsin ju, et oleks veel võimalikult kerge ja hea ringi liikuda.
Teine ja lõplikum klõps käis siis, kui käisin toitumisnõustaja loengul - "Mida peaksid sööma rasedad ja imetavad emad". See loeng oli üks nendest, mis reaalselt muutis mu elu. Ka see oli tasuline, maksis kümneka, ning oli üks viimastest, mis veel päriselt kohapeal tehti, sest oli oktoobri viimastel päevadel... edasi läks kõik juba Zoom-keskkonda. Eks me kõik nagu teame, mida me sööma peaksime, aga teadmine ja tegutsemine on kaks eri asja. Mõtlesin siis, et davai, käin sellel loengul ära, sest näiteks imetamise-aegset menüüsoovitust vajaksin küll. Ja üldse, ega ta kahju ikka teha saa.
Ja see loeng osutus ülikasulikuks! Oli ikka hea küll, kui korrati üle kõik, mida näiteks rasedal naisel oleks vaja toiduga saada. Näidati värvilist pilti, milliseid eri värvi toite tuleks igapäevaselt süüa. Kõige raskem on enamikel kätte saada lillat värvi toiduaineid, millest on kahju, sest need sisaldavad tihti vajalikke antioksüdante. Peale seda lülitasime oma menüüsse näiteks lilla kapsa ja näksime seda tihti õhtuti.
Ilmselt oli seoses lapseootusega minus nagunii suurem valmisolek oma tervisekäitumist jälgida, seda nii lapse kui mu enda pärast - ta ju tõmbas muudkui seal kõhus minu vitamiine endale, seega pidin toituma väga mitmekesiselt, et ikka enda jaoks ka maksimaalne tervis tagada. Aga jah, sellelt kahetunniselt loengult kõndisin välja tõesti muutunud mõtteviisiga. Jätsin oma menüüst kuni raseduse lõpuni välja magusa. Hakkasin väga tugevalt oma kaalu jälgima - polnud seda kunagi varem teinud, aga nüüd läks reaalselt iga mu suutäis kuskile säilitamiseks. Mu keha oli rasvakogumisrežiimil hilisema imetamise jaoks. Mina aga oma suure kõhuga tahtsin siiski võimalikult kergelt ringi liikuda. Niigi oli mul juba parem jalg veenilaiendeid täis sellest ootamatust lisakaalust. Ma tahtsin keha ikkagi võimalikult säästa.
Esimene käik peale loengut oli mul kohe sünnitusmaja lähedal olevasse Rimisse, kust võtsin porgandit, kapsast, hapukapsast, hapukurki (need kaks pidi sisaldama probiootikume, mis aitavad kõhul läbi käia - ja etteruttavalt, sellest alates mul enam kõhukinnisusega probleeme polnud, pluss need maitsesid mõnusalt hapult ja olid maitsvad igapäevase lõuna juurde lisada või õhtuse snäkina krõmpsutada), pähkleid, avokaadot, datleid ja puuvilju. Ja nende toitude söömise harjumus on mul siiamaani, mitu kuud hiljem, veel sees. Ma teadsin ju varemgi, et pähkleid on vaja kasulike õlide saamiseks, aga sõin neid ikka päris harva. Nüüd on mul kogu aeg laual Rimi pähklite segu pakk ning ma söön ilma eranditeta iga päev natuke. Umbes kolme-nelja päevaga läheb pakk. Iga päev hakkasin näksima toorest porgandit ja kapsast, harjumus, mille ka mees kohe üle võttis. Algul oli küll et meh, tahaks ju midagi toekamat või magusamat, aga kui ära harjusime, hakkas nii meeldima. Porgandid on nii maitsvad ja magusad! Värske kapsas kerge ja hõrk. Nagu jänkukesed krõmpsutasime sügis otsa. Ja selle harjumuse oleme säilitanud ning praegu ka ootab mul kauss porgandi ja kapsaga, mida näksida, kui beebit hakkan toitma.
Avokaadot söön ka nüüd iga päev - jälle need kasulikud rasvad, mida tahan. Need on küll keskkonnale kahjulikud ja väike südametunnistuspiin ikka sees neid ostes, aga isu on tugevam :D Söön neid kas hommikuse võileiva peal või lõunasöögi juures kahvliga purustatuna ning nii kui need puuviljakausis otsas, hangime kohe juurde.
Datlid lülitasime menüüsse, kuna kuulsime mitmelt poolt, et need aitavad lahkliha pehmendada, et sünnitusaegseid rebendeid vähem oleks. Kes teab, kui tõsi see ka on, aga jälle uus toit minu menüüs juures, mida kunagi varem söönud pole. Ma polnud neid kunagi armastanud, sest need on läägelt magusad, aga harjusime nii ära, et kui datlid parasjagu otsas oli, oli kohe error majas ning tuli kähku Rimisse rutata. Ja rebendite koha pealt läks mul tõesti suht valutult.
Samuti seal loengus mainiti, et liikuda tuleb ikka võimalikult palju, kui pole vastunäidustusi. Et lihtsalt mida rohkem, seda parem. Seda ma hakkasin ka järgima ja sel oli kindlasti oma osa minu ikka suhteliselt heas ja kerges enesetundes ka raseduse lõpus ning kiires taastumises hiljem. Mul oli ka enamasti emotsionaalselt hea olla, energiat palju ja tundsin end lausa sportlikumana kui kunagi varem. Tõesti päris vägev tunne oli päev enne sünnituse tähtaega jõusaalis möllata! Suur kõht ees, kõigi nende sportlike toonuses inimeste vahel.
Kokkuvõttes on minu kogemuse järgi raseduse puhul ikka nii palju naise enda teha, kuidas tal see kogemus läheb ja hiljem meelde jääb. Kui mul kunagi veel on õnn sama tee ette võtta, siis hakkan kindlasti kohe algusest palju rohkem tähelepanu pöörama tervislikule toitumisele, ei anna järgi magusaisudele, liigutan ja võimlen iga päev. Ja valmistan end uuesti selleks protsessiks ette, visualiseerin ja sisendan endasse positiivseid mõtteid. Kindlasti, nagu ma tegin ka enne seda sünnitust, ei loe ma ühtegi traumaatilist sünnilugu. Ma kohe teadlikult vältisin neid, see-eest aga tutvusin nii mõnegi positiivse sünnilooga, et nippe õppida.
Ja positiivsed meditatsioonid, ka need võtaksin kindlasti uuesti kasutusse. Ma käisin sügisel linna minnes tihti, kõrvaklapid kõrvas, ja kuulasin rasedusaegseid meditatsioonivideosid. Kui päevast päeva kuuled, et see seisund on nii eriline ja ainukordne ning tuleb hinnata iga hetke sellest, et su laps on sulle nii lähedal, nagu ta enam kunagi olema ei saa... siis hakkabki see ajudele ja hakkad nii mõtlema ja seda lühikest aega nautima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar